8.näd. Rannavõlu, elevandid ja elu
Nonii. Alates 10.jaanuar leiab meid Nai Yangi ranna piirkonnast mõneks ajaks. Phuketi saare ülevalt.
Uued tuuled, uued liivad, uued igapäevad.
Nai Yangi rand on ca 2km ja selle mõlemas otsast saab põhimõtteliselt sisse jalutada rahvusparki. Otse rannast. Tee pealt minnes tuleb tasuda sissepääs, kuid rannajoon on avatud ja sealt saab liikuda vabalt. See oli hea avastus. Rand on väherahvastatud, vabalt leiab privaatse koha endale, on rahulikum ja lopsakama loodusega.
Ranna ühes Kokkuvõttes on enamus randu loomulikult suht ühesugused - liiv ja meri ja metsatukake/roheala. Erinevus tuleb melus, inimmassis, privaatsuse võimalikkuses, pakutavates teenustes kas otse ranna ääres või kaugemal, ja see kombo kas meelitab või mitte nii väga, olenebki kohast.
Muide, siin suhteliselt lähedal kaldale on ka korallrahu - ulmeline avastus Gaiusele, kes on üritanud ülihead snorgeldamiskohta leida. Esimene rekt ka tehtud ja nähtud rohkem kui lootis, teda üllatas lisaks kõigile muule värvilisele ja põnevale üks suur pirakas mureen, ehmatav kogemus, Gaiusele, mitte kalale. Kuid eks neid retki sinna vee alla teeb ta hoolega veel.
Ps. siin rannas leidsime ka esimese avaliku välidušši, ime!
Meie korter-hotelli elukoht asub mäe otsas, kust avanevad vaated metsadele, mäele on imelised, aga sinna minek piinarikas:) Ega Everesti otsa ei pea jah just ronima, aga selle palavaga korralik järsemat tüüpi tõus on väikese puhkepausiga tõsine rekt. Ausõna.
Samas jääb tee peale kena kanaperekond 7 tibuga:) Üles ja alla tulles hea uudistada siblivaid linnukesi tee ääres. Siin kanad-kuked-tibud alati lahtiselt suvaliselt. Parandan, mitte kõik, aga väga paljud.
Esimesed päevad tutvusimegi kohaga. Uudistasime rannajoone ühte otsa, kus väga tuntavalt on tõusu ja mõõna aeg, aga see tõi kaasa ka huvitava hiigelsuure liivase eraldatud ala...kuni uue tõusuni. Paar inimest. Vaikus. Teises otsas oli rahvuspargi jupike juba, sai piiluda erilisi puid, loodusala, longboat´id ootasid seal oma aega, oli lainet. Sealt sai lahe nurga tagant minna otse edasi ka teise randa, Mai Khao, mis eemalt tundus veel eraldatum ja vaiksem, aga seda külastame eraldi. Sama lahenuki juures on ka kuulus "lennukite maandumise pildistamise ala", st siin käiakse liivakünkal ootamas lennukeid (maandumisrada on lähedal), et teha üks korralik pilt endast otse lennuki all või justkui lennukist hoides. Me pole veel teinud. Võibolla teeme 😀
Ja ranna keskel siis tavaline rannaidüll oma lamamistoolide ja sagimisega. Liiv on puuderjas, krudises mõnusalt. Liivakrabid olid hoogsamad kui mujal, muudkui liikusid helikiirusel ühest miniaugust teise ja keerutasid liivapallikesi. Iga päev jälgime nende toimetusi. Hästi pisikesed on. Inimest kardavad. Enne kui su jalg maha astub, on krabid ammu augus peidus juba su jalavarju peale.
Miina uudistas üks päev koos teise tüdrukuga mingit huvitavat putukat, pikalt ja hoolega 😀
Wake-up call´ina on rannas puu ümber seotud ka plätude rivi - meeldetuletusena, et ookena on sodi täis, mis ei lagune, unustatud-kaotatud asju, plastikut, prügi. Prügi kahjuks leidub, mingid hunnikud metsa all siin ja seal, rannas olijate jäänukid jm torkab silma, mõned piirkonnad puhtamad, mõned nii mitte. Valus. Prügikaste on vähe. Rannas pole pea üldse. Tee äärtes leiab rohkem. Meie üritame siin oma jalajälge võimalikult väiksena hoida, iga väike samm on abiks, usun. Võtame joogivett samadesse pudelitesse avalikest veevõtuputkadest (väikese raha eest saab liitri kaupa osta oma anumatesse), poes kilekotte ei kasuta kui vähegi võimalik (kilet topitakse ka kiletatud asja ümber ja igale poole), oma plastmasslusikad/kahvlid käivad kaasas jne... Ideaalsed me pole, aga anname minipanuse.
Muidu kohalik elu suht sama - kärutoiduputkad, väiksemad kohalikud toidukohad (2 lauaga), suuremaid lihtsaid kohti, peenemaid restorane rannapoolel. Rannaalal smuuti- ja pannkoogikärud, suveniiripoed, baarid ja igat sorti restorane. Pettumus oli, et siin on kokteilid nii kallid 😀 Hakka või kolima ...
Mingil õhtul söömas käies oli kohe kõrval kanepipood (nagu siin vahel juhtub) ja sealt näidati telkust multikaid 😃 Ei teagi, kas selleks, et emme-issi saaksid tagatoas veidike rahus pilves olla ja laps on hoitud või... Igatahes natuke naljakas oli eemalt vaadata. All pildike ka.
Gaius kohtus ühel õhtul poes käies kohaliku tüübiga (suitsualal). Ja sai veidi tavaelust lobisetud-uuritud. Igatahes selle tüübi jutu järgi on valitsus täiesti korrumpeerunud ja kohalikel on raske. Paljud tahaksid farmerina toimetada, aga monopol on väheste käes, valitsuse kontrolli all, farmer saab vähem kui sandikopikaid oma toodangu eest (samas kui mõned saavad siis väärilist tasu). Patong (peomeka) on ära lörtsitud ja Tai kultuuri ei esinda, venelased on väga ammu-ammu vaikselt kõik kohad enda kätte võtnud, ärid samuti ja kuulsad "ping-pong showd" jms on puhtalt nende meelelahutus, mitte Tai show osa. Aga ometi see märk jääb külge ja selle järgi teatakse/minnakse uudistama. Juttu oli veel palju, aga nagu ikka, kõik ei tule enam meelde.
Miinakesele mõeldes tegime ühel päeval ka seikluse Blue Tree Lagooni, see on natuke veepargi moodi ala, aga pole veepark siiski. Rohkem sinise veega suur laguun koos chillimisnurkade, puhkealade, väikese meelelahutuse, lastepargi ja paari nö veepargi atraktsiooniga (zipline, kaljuhüpe, vettehüpped liumäelt). Siin sai mõnusalt Miina turnida natuke mänguplatsil, lasta alla veeliumäest, süüa jäätist, pikutada puhkealal, joonistada lastenurgas jne, pikutada veevõrkkiiges ning ujuda muidugi. Mõnus koht oli. Inimesed hajusid ära alale. Gaiusele anti tasuta õlu, mis tegi ta nii rõõmsaks, et kena kohe vaadata:D Nimelt viisime tagasi ise joodud õlle klaasi ja purgi (ei jätnud vedelema, nagu enamus) ja anti tasuta jook kas siis seetõttu (no et vahepeal on nad tänulikud selliste turistide eest, hehee) või sattus mingi muu põhjus, ei tea, sest pikalt analüüsima ei jäänud:)
Vaatamisväärsus oli meile ka kõhukate härrade vettehüpped veeliumäest, ikka nalja pärast vaatasime. Seal sai siis teha ilunumbreid - lasid kõhuli alla ja lõppes see nagu suusahüppemäe lõputõukega, sai õhus teha salto või proovida muudmoodi maandumiseks end asendisse panna ja siis .....noh enamasti "valusa" kõhuka või muud moodusega see lõppes paljudel :D Tundus, et nii hull polnud, sest sama grupp käis korduvalt edasi-tagasi ja naersid endi üle koos kõik.
Kõige tähtsam külastus oli meil elevantide varjupaiga juurde. See oli pidulik hetk. Pikalt valitud, pikalt oodatud.
Phuketil on mitmeid elevantide varjupaikasid, esimesed tekkisid ca 10a tagasi ja on sellest alates olnud teerajajaks loomade väärkohtlemise lõpetamise osas ning nende päästmisel. Varjupaigad pakuvad suht kõik poole päevaseid pakette (natuke erineva sisuga), et tutvustada inimestele elevantide elu, hooldamist, rääkida varjupaigast ja lasta neil aidata hoolitseda elevantide eest vabas looduses.
Ette registreerimisega (kindel arv igas päevas) ja väärika tasuga poolpäev oli kõike väärt!
Otsisin ja valisin meile sobivaima paketi, missiooni ja taustaga koha. Kõigepealt räägiti varjupaiga taustast ja palju neil elevante on (15), milline on see ala, kuidas ja kus elevandid elavad seal, tutvustati ohutusnõudeid - tagumikust mitte katsuda, saba mitte katsuda, olla kogu aeg küljel või ees ehk nähtaval elevandile, valju häält mitte teha, söögiga mitte mängida jne. Igat elevanti ei saanud katsuda või vaadata, st sai vaadata eemalt, sest osa oli just varjupaika hiljuti toodud ja nendel oli sisseelamisprotsess käsil. Ka väikese 11-kuuse elevandibeebi nägime ära ja kuidas ta vannis mõnules otse nina all:) Teda ja ta ema ei tohtinud ka katsuda või liiga lähedal olla.
Kui tutvustused tehtud ja õpetused jagatud, saime elevante toita. Iga pere sai põhimõttelisielt oma elevandi ja nii see arglik esmatutvus algas:) Natuke hirmutas ka. Aasia elevandid on väiksemad kui Aafrika omad, aga ikkagi oli kuidagi kummaline olla elevandi nina ees ja talle banaani londile anda. Nahk oli krobe, tugevate pikkade üksikute karvadega. Lont õieli ja hoogsalt süüa nõudmas kogu aeg:) Uhh. Sai teha pai ja korvitäis banaane sisse sööta. Muidugi ringi ka käia ja teisi elevante paitada või sööta ka, tekkis selline mõnus elevust täis õhkkond kõikjal. Peale seda esmast kokkupuudet sai juba rahulikumalt kulgeda, ärevus oli väiksem ja oli juba "ah mina siin, džunglis, elevantidega, niisama" 😃
Peale seda viidi meid vaatama elevandite magamiskohta, see oli katusega ja piiretega, aga avatud ala. Muidu käivad nad džunglis ringi (varjupaiga hooldatud eraalad) ja elavad võimalikult naturaalselt ikka. Räägiti veel pikemalt missioonist, päästmisest, elevantidest. Oli väga huvitav. Mina ei teadnud, et elevandiga käib alati kaasas tema hooldaja/treener ehk mahuut (mahout). Põlvkonniti pärandatav amet. Ühel elevandil on terve elu oma 1 hooldaja ja kui see sureb, peab poeg/tütar koha kohe üle võtma. Elevandid ei lepi muudmoodi. Ka seal elasid mahuutid koos elevantidega samal alal, magamiskoha kõrval olid nende väikesed bangalod. Varjupaigad peavadki tagama neile ja nende peredele elamise, tasu jm vajaliku. Varasemalt (ka praegu muidugi leidub) olid mahuutid need, kes äraelamiseks pakkusidki elevandi seljas sõite turistidele, elu oli/on selline lihtsalt nende jaoks, asi polnud elevandi väärkohtlemises, vaid elevant on nende töö, tasu, vahend, küljeluu. Nüüd ongi hakatud siis nö mahuuti koos elevandiga ära ostma, pakutakse elamist varjupaigas ja nemad siis hoolitsevad oma elevandi eest. Aidates kaasa elevantide arvukuse säilimisele ja teadlikkuse tõstmisele. Ka mahuutide seas on vaja teha teadlikku tööd, et vähendada ameti pärandiga saadud teadmisi, kuidas looma ohjamiseks pole vajalik lüüa, karistada vms. Ühe elevandi päästmine maksab ca 60 000 dollarit (seal sees oli igasugu asju, mida kõike ei mäleta enam). Koorona-aastad hoidsid varjupaigad kõik suletuna 2a ja see oli karm aeg, nad elatuvadki suuresti turistidest (annan endale aru, et see pakett ja selline külastus on just põhjusega selline ja "turistika" maik käib asja juurde, õilsa eesmärgi juurde).
Igatahes peale seda saime aidata kõik elevantidele mudavanni teha. Hirmus soojas mudasogases vees (nagu tiigis) sai neid hõõruda mudaga, visata ämbriga mudavett seljale ja nautida seda, kuidas elevandid seda nautisid:) Niimoodi nad jahutavad end ja see on nende igapäevane mõnuspaa. Eks elevant pissis ka sinna vette....ja solberdasime siis seal edasi 😃 Kõik inimesed sellest osa ei võtnud, liiga haisev ja mudane noh. Meie võtsime.
Ja lõpetuseks sai nii ennast kui elevante aidata pika harjaga puhtaks nühkida mudast suure XXL-dušši all. Nagu autopesulas, hiigelsuur väliala, ülevalt XXL-duššidena vesi alla. Jahutav, naljakas ja veider elevantide vahel pesus olla:)
Pärast sai ennast kasida mujalgi dušši all, vahetada riided ja pakuti veel taipärast lõunasööki koos puuviljadega.
Äge kogemus. Äge uute teadmiste hulk. Ägedad inimesed.
Jah, inimesed on siin küll väga sõbralikud. Heatahtlikud. Turvaline on olla kuidagi. Miina 2x kaotatud jalatsid on ilusti kätte toodud - üks kord kadus 1 jalats vankri alt hoiukorvist kuskile kõnniteele, aga mingi hetk edasi jalutades peatus meie kõrval suur jeep ja onuke vehkis jalatsiga, oli ilusti liikluse kinni pidanud, kõnniteelt jalatsi võtnud ja saanud aru, et meie seal ees kaotasime, nii kena:), ja teine kord kadus jälle vankti alt korvist randa kuskile, avastasime koju minema hakates, et puudu ja sama teed tagasi minnes taas 1 onuke hoidis neid oma rätiserval ja ütles, et ootas terve hommik, et keegi järgi tuleks:) Jajaa, oleme hoolsamad nüüd ja jalatsid alati KOTIS kinni 😃
Kuna natuke taas ajagraafkust maas, tulevad uued pajatused kohe peale paari päeva jooksul, siis juba uuest kohast tagantjärgi!
1. Nai Yang rannake 2. Igapäeva tibud! 3. Minikrabid ja nende urud 4. Rahvuspargi esine
5.Chill! 6. Pannkoogi-proua 7. Äratus prügile! 8. Kanepipood ja multad:)
9.-10. kohalikud väiksed söögikohad 11. liumägi aasta emaga, kes ilmselgelt naudib! Vee all peidus on Miina, otsige üles! (ps. tema ei kartnud ja on igati korras!) 12. liumägi issiga (normaalsem kui emme)
13.-16. elevantidel külas
Uued tuuled, uued liivad, uued igapäevad.
Nai Yangi rand on ca 2km ja selle mõlemas otsast saab põhimõtteliselt sisse jalutada rahvusparki. Otse rannast. Tee pealt minnes tuleb tasuda sissepääs, kuid rannajoon on avatud ja sealt saab liikuda vabalt. See oli hea avastus. Rand on väherahvastatud, vabalt leiab privaatse koha endale, on rahulikum ja lopsakama loodusega.
Ranna ühes Kokkuvõttes on enamus randu loomulikult suht ühesugused - liiv ja meri ja metsatukake/roheala. Erinevus tuleb melus, inimmassis, privaatsuse võimalikkuses, pakutavates teenustes kas otse ranna ääres või kaugemal, ja see kombo kas meelitab või mitte nii väga, olenebki kohast.
Muide, siin suhteliselt lähedal kaldale on ka korallrahu - ulmeline avastus Gaiusele, kes on üritanud ülihead snorgeldamiskohta leida. Esimene rekt ka tehtud ja nähtud rohkem kui lootis, teda üllatas lisaks kõigile muule värvilisele ja põnevale üks suur pirakas mureen, ehmatav kogemus, Gaiusele, mitte kalale. Kuid eks neid retki sinna vee alla teeb ta hoolega veel.
Ps. siin rannas leidsime ka esimese avaliku välidušši, ime!
Meie korter-hotelli elukoht asub mäe otsas, kust avanevad vaated metsadele, mäele on imelised, aga sinna minek piinarikas:) Ega Everesti otsa ei pea jah just ronima, aga selle palavaga korralik järsemat tüüpi tõus on väikese puhkepausiga tõsine rekt. Ausõna.
Samas jääb tee peale kena kanaperekond 7 tibuga:) Üles ja alla tulles hea uudistada siblivaid linnukesi tee ääres. Siin kanad-kuked-tibud alati lahtiselt suvaliselt. Parandan, mitte kõik, aga väga paljud.
Esimesed päevad tutvusimegi kohaga. Uudistasime rannajoone ühte otsa, kus väga tuntavalt on tõusu ja mõõna aeg, aga see tõi kaasa ka huvitava hiigelsuure liivase eraldatud ala...kuni uue tõusuni. Paar inimest. Vaikus. Teises otsas oli rahvuspargi jupike juba, sai piiluda erilisi puid, loodusala, longboat´id ootasid seal oma aega, oli lainet. Sealt sai lahe nurga tagant minna otse edasi ka teise randa, Mai Khao, mis eemalt tundus veel eraldatum ja vaiksem, aga seda külastame eraldi. Sama lahenuki juures on ka kuulus "lennukite maandumise pildistamise ala", st siin käiakse liivakünkal ootamas lennukeid (maandumisrada on lähedal), et teha üks korralik pilt endast otse lennuki all või justkui lennukist hoides. Me pole veel teinud. Võibolla teeme 😀
Ja ranna keskel siis tavaline rannaidüll oma lamamistoolide ja sagimisega. Liiv on puuderjas, krudises mõnusalt. Liivakrabid olid hoogsamad kui mujal, muudkui liikusid helikiirusel ühest miniaugust teise ja keerutasid liivapallikesi. Iga päev jälgime nende toimetusi. Hästi pisikesed on. Inimest kardavad. Enne kui su jalg maha astub, on krabid ammu augus peidus juba su jalavarju peale.
Miina uudistas üks päev koos teise tüdrukuga mingit huvitavat putukat, pikalt ja hoolega 😀
Wake-up call´ina on rannas puu ümber seotud ka plätude rivi - meeldetuletusena, et ookena on sodi täis, mis ei lagune, unustatud-kaotatud asju, plastikut, prügi. Prügi kahjuks leidub, mingid hunnikud metsa all siin ja seal, rannas olijate jäänukid jm torkab silma, mõned piirkonnad puhtamad, mõned nii mitte. Valus. Prügikaste on vähe. Rannas pole pea üldse. Tee äärtes leiab rohkem. Meie üritame siin oma jalajälge võimalikult väiksena hoida, iga väike samm on abiks, usun. Võtame joogivett samadesse pudelitesse avalikest veevõtuputkadest (väikese raha eest saab liitri kaupa osta oma anumatesse), poes kilekotte ei kasuta kui vähegi võimalik (kilet topitakse ka kiletatud asja ümber ja igale poole), oma plastmasslusikad/kahvlid käivad kaasas jne... Ideaalsed me pole, aga anname minipanuse.
Muidu kohalik elu suht sama - kärutoiduputkad, väiksemad kohalikud toidukohad (2 lauaga), suuremaid lihtsaid kohti, peenemaid restorane rannapoolel. Rannaalal smuuti- ja pannkoogikärud, suveniiripoed, baarid ja igat sorti restorane. Pettumus oli, et siin on kokteilid nii kallid 😀 Hakka või kolima ...
Mingil õhtul söömas käies oli kohe kõrval kanepipood (nagu siin vahel juhtub) ja sealt näidati telkust multikaid 😃 Ei teagi, kas selleks, et emme-issi saaksid tagatoas veidike rahus pilves olla ja laps on hoitud või... Igatahes natuke naljakas oli eemalt vaadata. All pildike ka.
Gaius kohtus ühel õhtul poes käies kohaliku tüübiga (suitsualal). Ja sai veidi tavaelust lobisetud-uuritud. Igatahes selle tüübi jutu järgi on valitsus täiesti korrumpeerunud ja kohalikel on raske. Paljud tahaksid farmerina toimetada, aga monopol on väheste käes, valitsuse kontrolli all, farmer saab vähem kui sandikopikaid oma toodangu eest (samas kui mõned saavad siis väärilist tasu). Patong (peomeka) on ära lörtsitud ja Tai kultuuri ei esinda, venelased on väga ammu-ammu vaikselt kõik kohad enda kätte võtnud, ärid samuti ja kuulsad "ping-pong showd" jms on puhtalt nende meelelahutus, mitte Tai show osa. Aga ometi see märk jääb külge ja selle järgi teatakse/minnakse uudistama. Juttu oli veel palju, aga nagu ikka, kõik ei tule enam meelde.
Miinakesele mõeldes tegime ühel päeval ka seikluse Blue Tree Lagooni, see on natuke veepargi moodi ala, aga pole veepark siiski. Rohkem sinise veega suur laguun koos chillimisnurkade, puhkealade, väikese meelelahutuse, lastepargi ja paari nö veepargi atraktsiooniga (zipline, kaljuhüpe, vettehüpped liumäelt). Siin sai mõnusalt Miina turnida natuke mänguplatsil, lasta alla veeliumäest, süüa jäätist, pikutada puhkealal, joonistada lastenurgas jne, pikutada veevõrkkiiges ning ujuda muidugi. Mõnus koht oli. Inimesed hajusid ära alale. Gaiusele anti tasuta õlu, mis tegi ta nii rõõmsaks, et kena kohe vaadata:D Nimelt viisime tagasi ise joodud õlle klaasi ja purgi (ei jätnud vedelema, nagu enamus) ja anti tasuta jook kas siis seetõttu (no et vahepeal on nad tänulikud selliste turistide eest, hehee) või sattus mingi muu põhjus, ei tea, sest pikalt analüüsima ei jäänud:)
Vaatamisväärsus oli meile ka kõhukate härrade vettehüpped veeliumäest, ikka nalja pärast vaatasime. Seal sai siis teha ilunumbreid - lasid kõhuli alla ja lõppes see nagu suusahüppemäe lõputõukega, sai õhus teha salto või proovida muudmoodi maandumiseks end asendisse panna ja siis .....noh enamasti "valusa" kõhuka või muud moodusega see lõppes paljudel :D Tundus, et nii hull polnud, sest sama grupp käis korduvalt edasi-tagasi ja naersid endi üle koos kõik.
Kõige tähtsam külastus oli meil elevantide varjupaiga juurde. See oli pidulik hetk. Pikalt valitud, pikalt oodatud.
Phuketil on mitmeid elevantide varjupaikasid, esimesed tekkisid ca 10a tagasi ja on sellest alates olnud teerajajaks loomade väärkohtlemise lõpetamise osas ning nende päästmisel. Varjupaigad pakuvad suht kõik poole päevaseid pakette (natuke erineva sisuga), et tutvustada inimestele elevantide elu, hooldamist, rääkida varjupaigast ja lasta neil aidata hoolitseda elevantide eest vabas looduses.
Ette registreerimisega (kindel arv igas päevas) ja väärika tasuga poolpäev oli kõike väärt!
Otsisin ja valisin meile sobivaima paketi, missiooni ja taustaga koha. Kõigepealt räägiti varjupaiga taustast ja palju neil elevante on (15), milline on see ala, kuidas ja kus elevandid elavad seal, tutvustati ohutusnõudeid - tagumikust mitte katsuda, saba mitte katsuda, olla kogu aeg küljel või ees ehk nähtaval elevandile, valju häält mitte teha, söögiga mitte mängida jne. Igat elevanti ei saanud katsuda või vaadata, st sai vaadata eemalt, sest osa oli just varjupaika hiljuti toodud ja nendel oli sisseelamisprotsess käsil. Ka väikese 11-kuuse elevandibeebi nägime ära ja kuidas ta vannis mõnules otse nina all:) Teda ja ta ema ei tohtinud ka katsuda või liiga lähedal olla.
Kui tutvustused tehtud ja õpetused jagatud, saime elevante toita. Iga pere sai põhimõttelisielt oma elevandi ja nii see arglik esmatutvus algas:) Natuke hirmutas ka. Aasia elevandid on väiksemad kui Aafrika omad, aga ikkagi oli kuidagi kummaline olla elevandi nina ees ja talle banaani londile anda. Nahk oli krobe, tugevate pikkade üksikute karvadega. Lont õieli ja hoogsalt süüa nõudmas kogu aeg:) Uhh. Sai teha pai ja korvitäis banaane sisse sööta. Muidugi ringi ka käia ja teisi elevante paitada või sööta ka, tekkis selline mõnus elevust täis õhkkond kõikjal. Peale seda esmast kokkupuudet sai juba rahulikumalt kulgeda, ärevus oli väiksem ja oli juba "ah mina siin, džunglis, elevantidega, niisama" 😃
Peale seda viidi meid vaatama elevandite magamiskohta, see oli katusega ja piiretega, aga avatud ala. Muidu käivad nad džunglis ringi (varjupaiga hooldatud eraalad) ja elavad võimalikult naturaalselt ikka. Räägiti veel pikemalt missioonist, päästmisest, elevantidest. Oli väga huvitav. Mina ei teadnud, et elevandiga käib alati kaasas tema hooldaja/treener ehk mahuut (mahout). Põlvkonniti pärandatav amet. Ühel elevandil on terve elu oma 1 hooldaja ja kui see sureb, peab poeg/tütar koha kohe üle võtma. Elevandid ei lepi muudmoodi. Ka seal elasid mahuutid koos elevantidega samal alal, magamiskoha kõrval olid nende väikesed bangalod. Varjupaigad peavadki tagama neile ja nende peredele elamise, tasu jm vajaliku. Varasemalt (ka praegu muidugi leidub) olid mahuutid need, kes äraelamiseks pakkusidki elevandi seljas sõite turistidele, elu oli/on selline lihtsalt nende jaoks, asi polnud elevandi väärkohtlemises, vaid elevant on nende töö, tasu, vahend, küljeluu. Nüüd ongi hakatud siis nö mahuuti koos elevandiga ära ostma, pakutakse elamist varjupaigas ja nemad siis hoolitsevad oma elevandi eest. Aidates kaasa elevantide arvukuse säilimisele ja teadlikkuse tõstmisele. Ka mahuutide seas on vaja teha teadlikku tööd, et vähendada ameti pärandiga saadud teadmisi, kuidas looma ohjamiseks pole vajalik lüüa, karistada vms. Ühe elevandi päästmine maksab ca 60 000 dollarit (seal sees oli igasugu asju, mida kõike ei mäleta enam). Koorona-aastad hoidsid varjupaigad kõik suletuna 2a ja see oli karm aeg, nad elatuvadki suuresti turistidest (annan endale aru, et see pakett ja selline külastus on just põhjusega selline ja "turistika" maik käib asja juurde, õilsa eesmärgi juurde).
Igatahes peale seda saime aidata kõik elevantidele mudavanni teha. Hirmus soojas mudasogases vees (nagu tiigis) sai neid hõõruda mudaga, visata ämbriga mudavett seljale ja nautida seda, kuidas elevandid seda nautisid:) Niimoodi nad jahutavad end ja see on nende igapäevane mõnuspaa. Eks elevant pissis ka sinna vette....ja solberdasime siis seal edasi 😃 Kõik inimesed sellest osa ei võtnud, liiga haisev ja mudane noh. Meie võtsime.
Ja lõpetuseks sai nii ennast kui elevante aidata pika harjaga puhtaks nühkida mudast suure XXL-dušši all. Nagu autopesulas, hiigelsuur väliala, ülevalt XXL-duššidena vesi alla. Jahutav, naljakas ja veider elevantide vahel pesus olla:)
Pärast sai ennast kasida mujalgi dušši all, vahetada riided ja pakuti veel taipärast lõunasööki koos puuviljadega.
Äge kogemus. Äge uute teadmiste hulk. Ägedad inimesed.
Jah, inimesed on siin küll väga sõbralikud. Heatahtlikud. Turvaline on olla kuidagi. Miina 2x kaotatud jalatsid on ilusti kätte toodud - üks kord kadus 1 jalats vankri alt hoiukorvist kuskile kõnniteele, aga mingi hetk edasi jalutades peatus meie kõrval suur jeep ja onuke vehkis jalatsiga, oli ilusti liikluse kinni pidanud, kõnniteelt jalatsi võtnud ja saanud aru, et meie seal ees kaotasime, nii kena:), ja teine kord kadus jälle vankti alt korvist randa kuskile, avastasime koju minema hakates, et puudu ja sama teed tagasi minnes taas 1 onuke hoidis neid oma rätiserval ja ütles, et ootas terve hommik, et keegi järgi tuleks:) Jajaa, oleme hoolsamad nüüd ja jalatsid alati KOTIS kinni 😃
Kuna natuke taas ajagraafkust maas, tulevad uued pajatused kohe peale paari päeva jooksul, siis juba uuest kohast tagantjärgi!
1. Nai Yang rannake 2. Igapäeva tibud! 3. Minikrabid ja nende urud 4. Rahvuspargi esine
5.Chill! 6. Pannkoogi-proua 7. Äratus prügile! 8. Kanepipood ja multad:)
9.-10. kohalikud väiksed söögikohad 11. liumägi aasta emaga, kes ilmselgelt naudib! Vee all peidus on Miina, otsige üles! (ps. tema ei kartnud ja on igati korras!) 12. liumägi issiga (normaalsem kui emme)
13.-16. elevantidel külas
Vastused puuduvad