9.nädal. Koh Yao Yai lummuses
Tervitused taas!
Nai Yangi 8 ööd möödusid linnutiivul. Kaugtöö, igapäevaelukese, toimetamiste ja muidugi elevantide sahinal oligi aeg juba uus sihtkoht ette võtta. Kas me muud peale kolimiste ka teeme, küsivad mõned? Ei tee!
Niisiis, ees ootas äge saareke Koh Yao Yai (tõlkes "suur pikk saar"), mis pole veel nii lörtsitud ja kus valitseb väidetavalt vaikus, st ei ole üleliigset meelelahutust või pidu, on lihtne elu koos ülilopsaka loodusega, ilma eriliste lisavaatamisväärsusteta. 5 päeva, 4 ööd.
Phuket on ka saar, päris suur saar muidugi, aga ikkagi tõeline turismimagnet ja selles suunas arendatud, kujunenud.
18.jaanuar pakkisimegi oma kodinad kokku teistmoodi kui muidu. Õnnestus saada diil meie järgmise majutusega, et viime kohvri ja suurema koti sinna ette hoiule juba ning ise reisime saarele seljakottidega. Sinna ei saakski nii suurt kohvrit vist viia, kiirpaati mahu ja ei võeta, vast. Niisiis sõitsime taksoga tuleviku-kohta, andsime pagasi üle, pidime ka kohvrid avama, tehti pilti, turvakaalutlustel. Siis edasi Phuketi saare teisele poole sadamasse. Väike kohalik sadam, paari kohvikuga, check-in putkaga. Inimesed seljakottidega.
Meid topiti triiki täis sinna kiirpaati, vestid selga, kotid keskele ja/või paadi vööri, ca 25-30 inimest.
30min ilusat sõitu - vaated üksikutele väikesaartele, mandrijoonele, taamal kõrguvatele mägedele, rohelusele.
Saabudes kõik käis kiirelt, Miina tõsteti välja, enamus pagasist juba ka ootas kail, tsiuh-tsäuh paadil suund edasi kõrvalsaarele ülejäänud inimestega. No muidugi, mul oli pearätik kukkunud kuskile...a juba joosti ja toodi see ka mulle järele, nad on ikka ülitähelepanelikud.
Edasi väike sõiduke meie majutusse.
Ning jah, see lummav vaikus, rahu ja miljonivaade oligi meie väikeses kohas. Imalalt ilus.
Saartega on see, et alati tunneb kohe ära, et vot olen saarel - vaib, õhk, inimesed - kõik on tunnetatav, saate aru onju 😃 Nagu Kihnul oleks siin, ütles Gaius. Palmid lihtsalt kadakate asemel.
Betoniseeritud tee läbib saart, ehitatud džungli vahele sõna otseses mõttes. Elanikke ca 6000. Üksikud suuremad või väiksemad asumid mööda saart laiali. Lihtsad majutused. Aga ka muidugi mõni luxhotell.
Meie peremajutus oli otse rannaäärel, 3 väikese majaga kohake, ca 8 tuba kokku, kaunis vaade otse tõusule-mõõnale, saartele taamal ... võisid istuda oma toolikesel palmi all ja kuulata. Kõrvulukustav vaikus. Kõrvulukustavad džunglihääled kohati. Veel vaikust.
Üllatusena oli, et otse rannas küll, aga ujuda ei saa (taas), selles kohas just väga suured tõusud-mõõnad ja tõusu ajal peksab korralikult lainet üles meie rannaäärele ja mõõna ajal noh...vett pole. Muidugi ei saa selle kohta broneerides midagi lugeda kuskitl , aga oma igapäevast ujumist jahutuseks saame mujalt ka, merd jagub:)
1.päev ja õhtu tutvusimegi lähiümbrusega jalgsi. Kodune oli olla. Teistmoodi.
Saart tabas korralim vihm ja tuul sel õhtul ning see viis ka elektri 😃 Ega keegi ju miskit seletada ei oska või ennustada, kehitati õlgu, taskulambi valguses sai lähipoes asju osta (kõik kirjutati vihikusse). Siin läheb juba 18 paiku vaikselt hämaraks ja 19 on kottpime. Saarel oli see kottpimedus eriti tunda, polnud ju linnamelu, mets ümberringi. Olime just pimeduse ajaks jõudnud ühe söögikoha lähedale, süüa anti (gaasipliidil teevad enamasti), iga laudkond sai 1 küünla lauale, turiste kogunes mõne laua jagu. Muusika pandi kõvasti mängima (akude abil) ja Miina ajas Gaiust taga ning vastupidi, oli meeleolukas, ei saa kurta. Kassid käisid sääri silitamas. Mingid kanad olid eemal. Tagasiminek oma ööbimisse oli keerulisem selles kottpimeduses, aga mobla taskulamp aitas rolleritel meid näha teel ja koju jõudsime. Muidu ega polegi miskit, aga selle palavusega ja niiskusega toas on korralik kasvuhoone ja vetsu ka ei saa.... 😃 Kuid mis siin viriseda, Eestis oli terve Saaremaa päevade viisi elektrita keset talvemöllu ja muud kannatused. Õnneks tuli elekter tagasi mingi aeg ja mu nutulaul pikemaks ei veni. Hehee.
Ahjaa, saar on 95% moslemist kogukonnaga ja seetõttu pole koeri, sealiha eriti ja alkohol pole igal pool saadav (ka mitte enamus toidupoodides pole näiteks).
2.päeval võtsime rolleri (järgmiseks 3 päevaks), sest siin saarel muudmoodi ei saa. Ja loomulikult tahtsime ikka igatpidi tiiru peale teha. Saar tundus väike, aga sõites üüratu - teed on okeid, aga siiski igasugu väikeaukude ja kühmude ja kõnkadi-kõnkadi sõiduga, aega kulus, lisaks sinka-vonka käänulised. Sõita oli äge selle metsiku roheluse vahel, mäeveerud, palmid, muud puud ja džunglitaimed, jumal teab, mis kõik seal kasvas. Majad kanajalgadel ehk postide otsas enamasti. Ei teagi, kas mingite loomade/madude eest või on mussooniaeg karmim või hoopis varju saamiseks, sest enamusel oli maja all ka teine elu - rippkiiged, puhkekohad, motikaparandus jne. Saarel nägime ka mitut kooli, mošeed. Elu käib. Sai tutvuda kookosõli valmistamisega, kitsepiima seebi tegemisega, käsitsi tekstiilitrüki kohaga jne.
Aga käisime siis oma esimesel rolleripäeval saare teisel poolel, sattusime Son Bay rannale. Pea 30min sõitu ja peaaegu ei eksinudki ära (Gaiuse mälu järgi nagu ikka, oli sõit). Otse tee lõpus see vastu vaataski - privaatne pelgupaik. Suured puud kaardus varju andmas üle ranna, ei hingelistki. Vaikne. Valetan, siin "eikusagil" oli muidugi 1 müüjatädi ikka oma letiga, kust sai puuviljasheiki ja paari tai riisi/nuudlirooga ning karastusjooke.
Olid liivakrabid, nats suuremad kui viimati nähtud Nai yangi rannas. Suuremad augud. Rohkem putukauudistamisi, rohkem krabi jälgimisi, mõned väiksed lendkalalised, pikalt madal vesi... Kriiskavad linnud ja muud putukalised. Suured liblikad.
Lõunani ei olnud seal rannas kedagi. Me varajased saabujad alati. Pikutame varjus, mängime liivas, otsime putukaid-linde, ujume.
Peale lõunat, kui hakkasime ise lahkuma ja müüjatädi 3 kassikest nunnutasime smuutit nautides, sattus sinna mõni roller veel uudistama.
Siis oli meil lõunauni ja tööaeg, nagu korralikel inimestel.
Õhtupoole uus tripp uude kanti, lähemale. Käisime vaatasime saare kõige kuulsama nö neemetipu ära, Laem Haad Beach, mis jääb Phang-nga lahe ja Andmani mere vahele. Mõõna ajal ulatab sel veest välja pikk hele liivaluide, mis on suunaga vennassaare Koh Yao Noi suunas ("lühike suur saar") ning mida mööda saab väikese jalutuse teha ja muidugi pildistada. Kogu ilu ja loodust rikkus prügi. Siin ja seal väikesed kuhjad. Inimestest, kes tulid ilu vaatama ja ei viitsinud oma topse, pudeleid ja krõpsupakke kaasa võtta. Rõve noh.
Miina kiituseks tuleb öelda, et ta ikka võtab vahel mingi paberi/topsi kaasa maast, et viime prügikasti ja "kes nii jättis? ei tohi ju!" :)
Aga ei pääse krabiuudistest! Need siin olid taaskord veel suuremad, kui nähtud. Juba pea käelaba suurused. Ülivilkad. Ülisuured augud kaevatud piki randa. Ja oh imet - siin kohtusime eestlastega! Seni terve reisi peale oleme 1x eestlastele peale sattunud (möödaminnes, mitte suheldes). Nüüd sai kohe nats juttu puhutud, kuna neil oli noor tütar ja Miina kutsus teda krabi vaatama 😃 Krabi passis vees, silmad väljas ja piidles. Tüdruk ei kartnud. Miina ei kartnud. Tüdruku ema läks käega lausa võtma, a sai väikse sutsaka 😃
3.päeval plaan minna saare keskele rohkem. Kalasadamasse, uude randa (ujumisest ei pääse ja ei taha pääseda), saart uudistama edasi. Keskel oli rohkem külaelu. Rohkem maju, suuremad asumid, kõikvõimalikke poode, müügilette, söögikohti ka jagub igale poole ja igasuguseid, kool, mošee.
Leitud rand oli keskuse lähedal, Loh Pared, kuid samuti suhteliselt privaatne taaskord. Siin lihtsalt nagunii vähem inimesi elab ja käib. Erinevaid rannakohti on terve saare ulatuses, paljud peidetud, paljud avalikult parimateks tituleeritud, kõigile oma. Ja oh imet - ka siin kohtusime eestlastega! Vanem paar oli siin sõpradega. Kellega ka hiljem eraldi kohtusime. Mõlema paariga ajasime toredasti juttu ja jagasime muljeid. Ärgitasime rollereid rentima. Ja etterutavalt võin öelda, et viimasel päeval sattusime taas kokku siin saarel juhuslikult ja rollerid nad olid igatahes võtnud.
Tegime väikese sissepõike ka kalasadamasse, kus ülivärvilised kaluripaadid rivis oma mereleminekut ootasid. Äge vaatepilt. Kas värvid olid põhjusel, et merel kaugelt üksteist näeks ja ära tunneks või on nii lihtsalt lõbusam kala püüda, ei teagi kahjuks. Mõned pildid all ka.
Õhtu oli taas väga tuuline ja väikese vihmaga korraks. Püsisime oma majutuses, kuna siin mõnus suur hooldatud ala, parim vaade, chill ja vaikus. Üksikud kaasmajutajad ja ka väljaspoolt tulijad (siin on baar/restoran ka) nautimas merekohinat, päikeseloojangut ja õhtusööki.
Meil oli kookospähkli jalka, tagaajamine ja kiikumine. Ja headele lastele ka väike õhtumultikas.
4.päev oli laupäev. Töövaba päev! Mis tähendas tihedamat graafikut asjaosalistele.
Ao Sai Beach. Saare alla täiesti. Tundus liiga pikk retk, aga ära tuli teha. Ca 1h sõitu (võibolla jäi 45min-1h vahele, täpselt ei teagi). Selleks pikaks päevaks oli meil külgkorviga roller, nii nunnu ja tuus. Sõita oli raske, ütles Gaius, juhtimise mõttes, aga samas huvitavam. Alguses ma muidugi hädaldasin ja kiunusin sõidu ajal, tundus kiire sõit (reaalsus oli 30-40km/h) ja tundus harjumatu ja mis kõik veel, aga no eks inimesed rahunevad lõpuks 😃 Tegelikult oli nii väga mõnus sõita ja iga kell uuesti!
See pikk sõit näitas meile palju saareelu ja isegi õigesse kohta jõudsime välja, tundus küll, et tee saab otsa, aga tuli offroadis ka natuke metsa vahel ukerdada ja mäeküljelt natuke alla jala minna.
Ja seal ta oligi - vist kõige ilusam rand (hinnangute järgi). Kristallselge vesi, igas suuruses kivinukid veest väljas, väikese valge liivaribaga ja varju pakkuvate puudega. Ei hingelistki taas. Liikudes 200m edasi, lehvitas 1 käsi üllatuslikult oma rippkiigest 😃 seljakotirändur pikutas varjus. Seal oli 1 bambuskonstruktsiooniga majake (kas pooleli jäänud või nii pidigi olema), lihtsalt nö tugisambad püsti ja seal vahel külaline pikutaski. Me jäime puu varju, kus samuti 2 rippkiike kenasti olemas ja ootamas.
Idülli varjutas, nagu ikka, prügi. Mis taas mingite hunnikutena taamal rannaribal. Ja klaasikilde, kas siis tõus ja mõõn toonud kuskilt kaasa või hiljuti keegi lägastanud, ei tea. Korjasin korraliku hunniku.
Ujutud sai, võrkkiiges pikutatud....
Ja kui rändur ära oli maganud, siis ka temaga mõni sõna vahetatud. Prantslane Bruce, noor ja nägus mees, seikles hääletades. Oli tutvunud hiljuti ka eesti neiuga. Jäi teadmata ajaks ja teadmata kohtadesse. Et kuhu elu viib, nii läheb.
Lõuna paiku tulid veel 2-3 paari, aga kõik hajusime ära kenasti. Lootus, et Miina kiiges magab, ei vedanud aga välja. Liiga põnev oli tal. Sõitsime siis mingi aeg hoopis natuke tagasi, suvalises teeotsas näitas viidet restoranile (merevaatega) ja otsisime selle üles. Huvitav koht (eks iga uus koht on huvitav avastada, nii lihtsalt on), ilus vaade, metsikud ahvid ka olevat seal ümber, kui oodata ja otsida (meie ei näinud, aga teised külalised enne meid sattusid peale), söök oli super ja omanikust hipi-vanake hästi tore. Muudkui üritas Miinaga kontakti saada ja võttis oma jõuluvaniku alla (kaunistused jõuludest veel alles kõik), et ta saaks mängida sellega.
Hiljem võtsime suuna tagasi üles kodu poole, poolele teele jääva tuttava keskuse juurde vahepeatuseks, Miina sai külgkorvis magada sõidu ajal - no muidugi, rannas ta ei maga kunagi varjus või tekil, ohei, aga vot aukudest läbi sõitvas külgkorvis või kiirpaadis vms, seal vabalt.
Söime seal jäätist ja olelesime niisama, isegi ujusime uuesti palavust maha. See keskpäevane kuumus on rohkem kui hull. Me muidu sel ajal alati kodus, lõunaunel, aga pikematel trippidel siis üritame ära kannatada ja kuskilt ventilaatori õhku näkku saada.
5.päeval ootas ees kell 15 kiirpaadiga tagasisõit ja enne seda tuli viimast võtta.
Oma külgkorviga tegime varahommikuse suvalise ringreisi. Hommikud mu lemmik aeg - olen ka maininud, et siis pole nii palav, inimesi ülivähe, kõik alustavad oma äridega vaikselt, käib kauba ja asjade lahtipakkimine, jutusumin kohalikel omavahel. Seekord otsustasime nimme hästi aeglaselt sõita (noh max 30 km/h), et saaks lihtsalt kulgeda ja vaadata ja smuutit võtta vahepeal. Vaatlesime ka kautšukisalu (Phuketi saarel on päris palju neid saare ülaosas) ja siin saarel ka metsade kaupa oli näha. Puu külge on pandud kausike ja sealt voolab sisse puult kummi ehk sellist piimjat vedelikku, nagu kummiliim oma konsistentsilt (kleepuv ja puha). Lugesin kuskilt, et see meetod on vaevaline ja aeganõudev ning seetõttu tehakse kummi ka sünteetiliselt pigem.
Sattusime ka väikesesse kalasadamasse, aga see prügi seal ümber kohe võttis nõutuks. Kaluritüübid istuvad seal. Endal prügihunnik selja taga. Siin väiksel saarel hakkas see kõik eriti silma. Mujal võibolla turistide tohkuse tõttu natuke rohkem panustatakse.
Läbi saigi meie saare reisike. Jäi südamesse. Pakkus kõike - palju rohelust ja tühja metsikust, samas igasugu külakesi ja tavaelu koos söögikohtade ja müügiputkadega, sõbralikke inimesi, huvitavaid majapidamisi, vaikust ja väikest melugi. Palju jäi veel avastamata, aga peaaegu ülevalt alla edasi-taagsi ja ristipidi ja sinka-vonka sai igati käidud.
Aga nüüd asjad kokku, süüa ja hüvasti jätta. Ning tuli taas end pressida täistuubitud kiirpaati. Gaius istuma ei mahtunudki, kuid leidis koha paadist väljas vööris kohvrite vahel. Miina tegi iluuinaku.
Takso viis hiljem meie uude kohta, kuhu jääme peaaegu 2 nädalaks, lõpuks ometi saab puhata 😃
Kant on sama, kus enne Koh Yao Yai saaretrippi olime, Nai Yang ja Mai Khao piirkond. Phuketi üleval. Natuke teises alas.
Loodan varsti juba uusi muljeid jagada!
(piltidega ei saa hästi saare rohelust või ümbruse võlu edasi anda, jääb poolikuks, aga abiks ikka)
1. Kiirpaadis:) 2.-3. Meie majutus saarel 4. Õhtuchill
5. Õhtuchill issiga 6. Saare teed 7. Neemetipul ehk Laem Haad 8. Elumajade näited
9. Hiigel-merikarp! 10. Suur krabike:) 11. Külgkorviga seiklus 12. Kalalaevad
13. Hipi-onu restos 14. Ao Sai ranna luksus 15. Kautšukipuu 16. Mõned saaretoidud kah:)
Nai Yangi 8 ööd möödusid linnutiivul. Kaugtöö, igapäevaelukese, toimetamiste ja muidugi elevantide sahinal oligi aeg juba uus sihtkoht ette võtta. Kas me muud peale kolimiste ka teeme, küsivad mõned? Ei tee!
Niisiis, ees ootas äge saareke Koh Yao Yai (tõlkes "suur pikk saar"), mis pole veel nii lörtsitud ja kus valitseb väidetavalt vaikus, st ei ole üleliigset meelelahutust või pidu, on lihtne elu koos ülilopsaka loodusega, ilma eriliste lisavaatamisväärsusteta. 5 päeva, 4 ööd.
Phuket on ka saar, päris suur saar muidugi, aga ikkagi tõeline turismimagnet ja selles suunas arendatud, kujunenud.
18.jaanuar pakkisimegi oma kodinad kokku teistmoodi kui muidu. Õnnestus saada diil meie järgmise majutusega, et viime kohvri ja suurema koti sinna ette hoiule juba ning ise reisime saarele seljakottidega. Sinna ei saakski nii suurt kohvrit vist viia, kiirpaati mahu ja ei võeta, vast. Niisiis sõitsime taksoga tuleviku-kohta, andsime pagasi üle, pidime ka kohvrid avama, tehti pilti, turvakaalutlustel. Siis edasi Phuketi saare teisele poole sadamasse. Väike kohalik sadam, paari kohvikuga, check-in putkaga. Inimesed seljakottidega.
Meid topiti triiki täis sinna kiirpaati, vestid selga, kotid keskele ja/või paadi vööri, ca 25-30 inimest.
30min ilusat sõitu - vaated üksikutele väikesaartele, mandrijoonele, taamal kõrguvatele mägedele, rohelusele.
Saabudes kõik käis kiirelt, Miina tõsteti välja, enamus pagasist juba ka ootas kail, tsiuh-tsäuh paadil suund edasi kõrvalsaarele ülejäänud inimestega. No muidugi, mul oli pearätik kukkunud kuskile...a juba joosti ja toodi see ka mulle järele, nad on ikka ülitähelepanelikud.
Edasi väike sõiduke meie majutusse.
Ning jah, see lummav vaikus, rahu ja miljonivaade oligi meie väikeses kohas. Imalalt ilus.
Saartega on see, et alati tunneb kohe ära, et vot olen saarel - vaib, õhk, inimesed - kõik on tunnetatav, saate aru onju 😃 Nagu Kihnul oleks siin, ütles Gaius. Palmid lihtsalt kadakate asemel.
Betoniseeritud tee läbib saart, ehitatud džungli vahele sõna otseses mõttes. Elanikke ca 6000. Üksikud suuremad või väiksemad asumid mööda saart laiali. Lihtsad majutused. Aga ka muidugi mõni luxhotell.
Meie peremajutus oli otse rannaäärel, 3 väikese majaga kohake, ca 8 tuba kokku, kaunis vaade otse tõusule-mõõnale, saartele taamal ... võisid istuda oma toolikesel palmi all ja kuulata. Kõrvulukustav vaikus. Kõrvulukustavad džunglihääled kohati. Veel vaikust.
Üllatusena oli, et otse rannas küll, aga ujuda ei saa (taas), selles kohas just väga suured tõusud-mõõnad ja tõusu ajal peksab korralikult lainet üles meie rannaäärele ja mõõna ajal noh...vett pole. Muidugi ei saa selle kohta broneerides midagi lugeda kuskitl , aga oma igapäevast ujumist jahutuseks saame mujalt ka, merd jagub:)
1.päev ja õhtu tutvusimegi lähiümbrusega jalgsi. Kodune oli olla. Teistmoodi.
Saart tabas korralim vihm ja tuul sel õhtul ning see viis ka elektri 😃 Ega keegi ju miskit seletada ei oska või ennustada, kehitati õlgu, taskulambi valguses sai lähipoes asju osta (kõik kirjutati vihikusse). Siin läheb juba 18 paiku vaikselt hämaraks ja 19 on kottpime. Saarel oli see kottpimedus eriti tunda, polnud ju linnamelu, mets ümberringi. Olime just pimeduse ajaks jõudnud ühe söögikoha lähedale, süüa anti (gaasipliidil teevad enamasti), iga laudkond sai 1 küünla lauale, turiste kogunes mõne laua jagu. Muusika pandi kõvasti mängima (akude abil) ja Miina ajas Gaiust taga ning vastupidi, oli meeleolukas, ei saa kurta. Kassid käisid sääri silitamas. Mingid kanad olid eemal. Tagasiminek oma ööbimisse oli keerulisem selles kottpimeduses, aga mobla taskulamp aitas rolleritel meid näha teel ja koju jõudsime. Muidu ega polegi miskit, aga selle palavusega ja niiskusega toas on korralik kasvuhoone ja vetsu ka ei saa.... 😃 Kuid mis siin viriseda, Eestis oli terve Saaremaa päevade viisi elektrita keset talvemöllu ja muud kannatused. Õnneks tuli elekter tagasi mingi aeg ja mu nutulaul pikemaks ei veni. Hehee.
Ahjaa, saar on 95% moslemist kogukonnaga ja seetõttu pole koeri, sealiha eriti ja alkohol pole igal pool saadav (ka mitte enamus toidupoodides pole näiteks).
2.päeval võtsime rolleri (järgmiseks 3 päevaks), sest siin saarel muudmoodi ei saa. Ja loomulikult tahtsime ikka igatpidi tiiru peale teha. Saar tundus väike, aga sõites üüratu - teed on okeid, aga siiski igasugu väikeaukude ja kühmude ja kõnkadi-kõnkadi sõiduga, aega kulus, lisaks sinka-vonka käänulised. Sõita oli äge selle metsiku roheluse vahel, mäeveerud, palmid, muud puud ja džunglitaimed, jumal teab, mis kõik seal kasvas. Majad kanajalgadel ehk postide otsas enamasti. Ei teagi, kas mingite loomade/madude eest või on mussooniaeg karmim või hoopis varju saamiseks, sest enamusel oli maja all ka teine elu - rippkiiged, puhkekohad, motikaparandus jne. Saarel nägime ka mitut kooli, mošeed. Elu käib. Sai tutvuda kookosõli valmistamisega, kitsepiima seebi tegemisega, käsitsi tekstiilitrüki kohaga jne.
Aga käisime siis oma esimesel rolleripäeval saare teisel poolel, sattusime Son Bay rannale. Pea 30min sõitu ja peaaegu ei eksinudki ära (Gaiuse mälu järgi nagu ikka, oli sõit). Otse tee lõpus see vastu vaataski - privaatne pelgupaik. Suured puud kaardus varju andmas üle ranna, ei hingelistki. Vaikne. Valetan, siin "eikusagil" oli muidugi 1 müüjatädi ikka oma letiga, kust sai puuviljasheiki ja paari tai riisi/nuudlirooga ning karastusjooke.
Olid liivakrabid, nats suuremad kui viimati nähtud Nai yangi rannas. Suuremad augud. Rohkem putukauudistamisi, rohkem krabi jälgimisi, mõned väiksed lendkalalised, pikalt madal vesi... Kriiskavad linnud ja muud putukalised. Suured liblikad.
Lõunani ei olnud seal rannas kedagi. Me varajased saabujad alati. Pikutame varjus, mängime liivas, otsime putukaid-linde, ujume.
Peale lõunat, kui hakkasime ise lahkuma ja müüjatädi 3 kassikest nunnutasime smuutit nautides, sattus sinna mõni roller veel uudistama.
Siis oli meil lõunauni ja tööaeg, nagu korralikel inimestel.
Õhtupoole uus tripp uude kanti, lähemale. Käisime vaatasime saare kõige kuulsama nö neemetipu ära, Laem Haad Beach, mis jääb Phang-nga lahe ja Andmani mere vahele. Mõõna ajal ulatab sel veest välja pikk hele liivaluide, mis on suunaga vennassaare Koh Yao Noi suunas ("lühike suur saar") ning mida mööda saab väikese jalutuse teha ja muidugi pildistada. Kogu ilu ja loodust rikkus prügi. Siin ja seal väikesed kuhjad. Inimestest, kes tulid ilu vaatama ja ei viitsinud oma topse, pudeleid ja krõpsupakke kaasa võtta. Rõve noh.
Miina kiituseks tuleb öelda, et ta ikka võtab vahel mingi paberi/topsi kaasa maast, et viime prügikasti ja "kes nii jättis? ei tohi ju!" :)
Aga ei pääse krabiuudistest! Need siin olid taaskord veel suuremad, kui nähtud. Juba pea käelaba suurused. Ülivilkad. Ülisuured augud kaevatud piki randa. Ja oh imet - siin kohtusime eestlastega! Seni terve reisi peale oleme 1x eestlastele peale sattunud (möödaminnes, mitte suheldes). Nüüd sai kohe nats juttu puhutud, kuna neil oli noor tütar ja Miina kutsus teda krabi vaatama 😃 Krabi passis vees, silmad väljas ja piidles. Tüdruk ei kartnud. Miina ei kartnud. Tüdruku ema läks käega lausa võtma, a sai väikse sutsaka 😃
3.päeval plaan minna saare keskele rohkem. Kalasadamasse, uude randa (ujumisest ei pääse ja ei taha pääseda), saart uudistama edasi. Keskel oli rohkem külaelu. Rohkem maju, suuremad asumid, kõikvõimalikke poode, müügilette, söögikohti ka jagub igale poole ja igasuguseid, kool, mošee.
Leitud rand oli keskuse lähedal, Loh Pared, kuid samuti suhteliselt privaatne taaskord. Siin lihtsalt nagunii vähem inimesi elab ja käib. Erinevaid rannakohti on terve saare ulatuses, paljud peidetud, paljud avalikult parimateks tituleeritud, kõigile oma. Ja oh imet - ka siin kohtusime eestlastega! Vanem paar oli siin sõpradega. Kellega ka hiljem eraldi kohtusime. Mõlema paariga ajasime toredasti juttu ja jagasime muljeid. Ärgitasime rollereid rentima. Ja etterutavalt võin öelda, et viimasel päeval sattusime taas kokku siin saarel juhuslikult ja rollerid nad olid igatahes võtnud.
Tegime väikese sissepõike ka kalasadamasse, kus ülivärvilised kaluripaadid rivis oma mereleminekut ootasid. Äge vaatepilt. Kas värvid olid põhjusel, et merel kaugelt üksteist näeks ja ära tunneks või on nii lihtsalt lõbusam kala püüda, ei teagi kahjuks. Mõned pildid all ka.
Õhtu oli taas väga tuuline ja väikese vihmaga korraks. Püsisime oma majutuses, kuna siin mõnus suur hooldatud ala, parim vaade, chill ja vaikus. Üksikud kaasmajutajad ja ka väljaspoolt tulijad (siin on baar/restoran ka) nautimas merekohinat, päikeseloojangut ja õhtusööki.
Meil oli kookospähkli jalka, tagaajamine ja kiikumine. Ja headele lastele ka väike õhtumultikas.
4.päev oli laupäev. Töövaba päev! Mis tähendas tihedamat graafikut asjaosalistele.
Ao Sai Beach. Saare alla täiesti. Tundus liiga pikk retk, aga ära tuli teha. Ca 1h sõitu (võibolla jäi 45min-1h vahele, täpselt ei teagi). Selleks pikaks päevaks oli meil külgkorviga roller, nii nunnu ja tuus. Sõita oli raske, ütles Gaius, juhtimise mõttes, aga samas huvitavam. Alguses ma muidugi hädaldasin ja kiunusin sõidu ajal, tundus kiire sõit (reaalsus oli 30-40km/h) ja tundus harjumatu ja mis kõik veel, aga no eks inimesed rahunevad lõpuks 😃 Tegelikult oli nii väga mõnus sõita ja iga kell uuesti!
See pikk sõit näitas meile palju saareelu ja isegi õigesse kohta jõudsime välja, tundus küll, et tee saab otsa, aga tuli offroadis ka natuke metsa vahel ukerdada ja mäeküljelt natuke alla jala minna.
Ja seal ta oligi - vist kõige ilusam rand (hinnangute järgi). Kristallselge vesi, igas suuruses kivinukid veest väljas, väikese valge liivaribaga ja varju pakkuvate puudega. Ei hingelistki taas. Liikudes 200m edasi, lehvitas 1 käsi üllatuslikult oma rippkiigest 😃 seljakotirändur pikutas varjus. Seal oli 1 bambuskonstruktsiooniga majake (kas pooleli jäänud või nii pidigi olema), lihtsalt nö tugisambad püsti ja seal vahel külaline pikutaski. Me jäime puu varju, kus samuti 2 rippkiike kenasti olemas ja ootamas.
Idülli varjutas, nagu ikka, prügi. Mis taas mingite hunnikutena taamal rannaribal. Ja klaasikilde, kas siis tõus ja mõõn toonud kuskilt kaasa või hiljuti keegi lägastanud, ei tea. Korjasin korraliku hunniku.
Ujutud sai, võrkkiiges pikutatud....
Ja kui rändur ära oli maganud, siis ka temaga mõni sõna vahetatud. Prantslane Bruce, noor ja nägus mees, seikles hääletades. Oli tutvunud hiljuti ka eesti neiuga. Jäi teadmata ajaks ja teadmata kohtadesse. Et kuhu elu viib, nii läheb.
Lõuna paiku tulid veel 2-3 paari, aga kõik hajusime ära kenasti. Lootus, et Miina kiiges magab, ei vedanud aga välja. Liiga põnev oli tal. Sõitsime siis mingi aeg hoopis natuke tagasi, suvalises teeotsas näitas viidet restoranile (merevaatega) ja otsisime selle üles. Huvitav koht (eks iga uus koht on huvitav avastada, nii lihtsalt on), ilus vaade, metsikud ahvid ka olevat seal ümber, kui oodata ja otsida (meie ei näinud, aga teised külalised enne meid sattusid peale), söök oli super ja omanikust hipi-vanake hästi tore. Muudkui üritas Miinaga kontakti saada ja võttis oma jõuluvaniku alla (kaunistused jõuludest veel alles kõik), et ta saaks mängida sellega.
Hiljem võtsime suuna tagasi üles kodu poole, poolele teele jääva tuttava keskuse juurde vahepeatuseks, Miina sai külgkorvis magada sõidu ajal - no muidugi, rannas ta ei maga kunagi varjus või tekil, ohei, aga vot aukudest läbi sõitvas külgkorvis või kiirpaadis vms, seal vabalt.
Söime seal jäätist ja olelesime niisama, isegi ujusime uuesti palavust maha. See keskpäevane kuumus on rohkem kui hull. Me muidu sel ajal alati kodus, lõunaunel, aga pikematel trippidel siis üritame ära kannatada ja kuskilt ventilaatori õhku näkku saada.
5.päeval ootas ees kell 15 kiirpaadiga tagasisõit ja enne seda tuli viimast võtta.
Oma külgkorviga tegime varahommikuse suvalise ringreisi. Hommikud mu lemmik aeg - olen ka maininud, et siis pole nii palav, inimesi ülivähe, kõik alustavad oma äridega vaikselt, käib kauba ja asjade lahtipakkimine, jutusumin kohalikel omavahel. Seekord otsustasime nimme hästi aeglaselt sõita (noh max 30 km/h), et saaks lihtsalt kulgeda ja vaadata ja smuutit võtta vahepeal. Vaatlesime ka kautšukisalu (Phuketi saarel on päris palju neid saare ülaosas) ja siin saarel ka metsade kaupa oli näha. Puu külge on pandud kausike ja sealt voolab sisse puult kummi ehk sellist piimjat vedelikku, nagu kummiliim oma konsistentsilt (kleepuv ja puha). Lugesin kuskilt, et see meetod on vaevaline ja aeganõudev ning seetõttu tehakse kummi ka sünteetiliselt pigem.
Sattusime ka väikesesse kalasadamasse, aga see prügi seal ümber kohe võttis nõutuks. Kaluritüübid istuvad seal. Endal prügihunnik selja taga. Siin väiksel saarel hakkas see kõik eriti silma. Mujal võibolla turistide tohkuse tõttu natuke rohkem panustatakse.
Läbi saigi meie saare reisike. Jäi südamesse. Pakkus kõike - palju rohelust ja tühja metsikust, samas igasugu külakesi ja tavaelu koos söögikohtade ja müügiputkadega, sõbralikke inimesi, huvitavaid majapidamisi, vaikust ja väikest melugi. Palju jäi veel avastamata, aga peaaegu ülevalt alla edasi-taagsi ja ristipidi ja sinka-vonka sai igati käidud.
Aga nüüd asjad kokku, süüa ja hüvasti jätta. Ning tuli taas end pressida täistuubitud kiirpaati. Gaius istuma ei mahtunudki, kuid leidis koha paadist väljas vööris kohvrite vahel. Miina tegi iluuinaku.
Takso viis hiljem meie uude kohta, kuhu jääme peaaegu 2 nädalaks, lõpuks ometi saab puhata 😃
Kant on sama, kus enne Koh Yao Yai saaretrippi olime, Nai Yang ja Mai Khao piirkond. Phuketi üleval. Natuke teises alas.
Loodan varsti juba uusi muljeid jagada!
(piltidega ei saa hästi saare rohelust või ümbruse võlu edasi anda, jääb poolikuks, aga abiks ikka)
1. Kiirpaadis:) 2.-3. Meie majutus saarel 4. Õhtuchill
5. Õhtuchill issiga 6. Saare teed 7. Neemetipul ehk Laem Haad 8. Elumajade näited
9. Hiigel-merikarp! 10. Suur krabike:) 11. Külgkorviga seiklus 12. Kalalaevad
13. Hipi-onu restos 14. Ao Sai ranna luksus 15. Kautšukipuu 16. Mõned saaretoidud kah:)
Vastused puuduvad