10.nädal ja pealegi. Eepos kõigest!
Vahepeal on nädalad sassis ja märkamatult ka vahel jääb õigel ajal kirjutamata:)
Tundub, et aega on paar päeva ja kogun loovjõudu, aga siis näedsa, nädal taas möödas ja pooled teemad ununenud ja mis kõik veel. Aga katsume vaikselt mälus tuhnida ja miskit ikka leiab!
See viimane saareseiklus võttis ikka läbi vist, sinna saamine ja tagasi, liiklemine kohapeal, tihedam graafik.... Igatahes uuesti Nai Yangi/Mai Khao kanti tagasi jõudes olime pea 3 päeva magamise režiimis suhteliselt. Ei viitsinud väga tõmmelda või ringi käia ja püsisime paiksed, kõikide lõunaunede ja pikutamistega 😃
Nüüd juba 1,5 nädalalt siin veedetud märkamatult, elamine siiski nats teises kohas kui enne. Uued kohad tutvumiseks ja samas nii mõnigi vana ka silmapiiril, hea tuttav käia ja olla.
See kant on vastuoluline natuke. Varasemalt kirjutanud, et selline rahulikum, looduslikum, privaatsema rannaosaga, kuid ometi peidab endas kõike muudki - nii rannas asuvaid meeleolukaid baare/restorane (muidu tihti nii rannas kohe otse mujal pole näinud - jalgupidi liivas ja puha) kui ka sellist tänavatoidu vaibi õhtuti kaugemal suure autotee ääres hoopis teatud kandis. Ka seda pole eriti mujal näinud (meie kogemused). Kus saab väga hea hinnaga igasugu Tai köögi kraami, kõik kohad rivis, enamus müügiletina lihtsalt (teevad värskelt sulle soovitud toidu), õhtuti on mõnus sumin ja toidulõhnade pillerkaar.
Nii kompaktne ja peen kui Kata, Kata Noi, Karon või muud popimad piirkonnad ei ole. Shopingukeskuseid ka ei leidu. Kuid siiski oma võluga ja teistmoodi.
Oleme kogemuse võrra rikkamad ja põnev jälgida.
Niisiis mõned mälupildid ja märksõnad.
Boršidraama.
Meil siin 1 vana tuttav koht, kus saab tõesti väga head borši. Praegusest elukohast natsa kaugemal nüüd, aga see ei sega matkajaid. Ühel õhtul käru välja Miinale ja sõit alaku. Enne rannal natuke kokteili, et edasi jaksaks kõndida (ikkagi üle 2km), Miina mängis liivas ja lõbustas teenindajaid, kui linde taga ajas. Elu teeb aga meile, nagu ikka, nalja - kohale jõudes selgus, et just täna borši ei ole, homme on... Kohutav löök! 😃 Eks leppisime siis kanasupiga, sest koduse supi isu oli ja seal restos väike valik sellist "euroopa" toitu leidus. Muidu meie kandis valik olematu suhteliselt, kuid vahel väga vaja, Miinale, meilegi, vaheldust, lihtsat toitu.
Ega siis elu naljad sellega ei lõpe. Just siis, kui liikuma tahtsime hakata kodu poole, tuli padukas. Ei tundunud lõppevat. Meil olid ennatlikult vihmavarjud ka, sest tundus sajune päev ja õhtu. Aga noh selle ca 2,5km peale need vihmavarjud suht kasutud. Aga mis siin kurta, soe ja põnev retk:) Kas julgen öelda, et muidugi viimase 300m peal avastasin, et 1 Miina jalats taas pakikorvist kadunud (mingi needus, see on 3.kord), juba näen, kuidas ema Helgi pead vangutab 😃 (olen juba ju seletanud, miks me kõike kaotame kogu aeg!)
Aga ju see käru tõstes kuskil pudenes, sest noh alati pole teed kärusõbralikud.
Ahastama ajas see jalatsiteema veidike (peaks siis uued ostma, aga siin pole keskust, tüütu noh).
Õnneks meie Gaius võttis hommikul jalgratta ja leidis jalatsi kenasti baariletilt üles :D Oli ilusti sinna tõstetud ootama. Küll siin on ikka head ja ilusad inimesed.
PS. lisamärkusena ütlen, et ka üks teine päev ei saanud õigel ajal jaole sellele supile. Ja äkki isegi veel 1 kord, seda enam ei mäleta .... Aga loobusime solvununa edasi katsetamast ja sööme borši nüüd juba Eestis:)
Moskiitod.
Esmakordselt on moskiitod meid kätte saanud. Muidu võibolla terve aja peale üksikjuhtumid hammustustega. Nüüd siin kuidagi murravad sisse, eriti õhtuti pimedas, isegi toas lendab sääski vahel. Moskiitod ja sääsed, hea kombo. Ja neid jagub. Ela nagu Eestis!
Kilpkonn!
Nägime suurt kilpkonna! Noh mitte kõige-kõige suuremat, aga siiski suurt. Siin rannas ja kõrvalrannas on kilpkondadel "oma alakesed", nad tulevad siia randadele nimelt munema. Liigi säilimise ja kõige muu tõttu on nad kenasti jälgimise all ja proovitakse tagada hea keskkond, erinevad fondid selleks jne.
1 kilpkond oli sattunud liiga rahvarohke koha juurde ja fondi-inimesed olid kiirelt organiseerinud ca 5m laiuse tunneli talle tagasi merre minekuks - kahele poole oli tõmmatud nö kalamehevõrk pikalt rannaosas ja see ulatus ka mõned meetrid merre, et keegi inimesteks ei saaks kogemata teda segada või näppima hakata. Inimesi kogunes seda kõige uudistama võrgu taha korralik punt, ikka väga korralik punt. Kohal olid ka 2 forograafi (mingist Kilpkondade Fondist), sest juba olid ka vastavad reklaamsildid üleval, forograafid palusid inimestel plaksutada ja hõisata, kui kilpkonnake merre lõpuks suundus ära (et saada meeleolupilte kilpkonna teekonnast ja kuidas kõik toetavad protsessi 😃 ). See osa oli natuke turistilikult kummaline, aga ega ma tausta nii hästi ei tea, võibolla sel on suurem põhjus, mõte, traditsioon.
Massaažid.
Massaažid on jätkuvalt head. Mu lemmik jätkuvalt jalamassaaž, seda teeb iga koht hästi natuke erinevalt. Kuid on suurepärane ja kätkeb endas nii reflektoorset kui ka üldisemat varvaste/jalalaba/jalatalla/säärte/reite teadlikku mudimist nii käte kui massaažipulga abil.
Peamassaaž ei jää sellele alla, samuti põnev kogemus - terve pea käiakse nii peenelt igasugu surumiste, punktide ja venitamistega läbi, samuti kaela, turja osa, lõpetatakse veel lisaks põhjaliku käte ja abaluu vahelise ala mudimisega ja venitamisega. Pärast on kõik nii kerge ja helge:)
Turg.
Kohalik ja suur toidu-pudipadi-aiasaaduste pillerkaar. Igas piirkonnas on sellised toredad turupäevad ja kohad, kõik natuke erinevad. Kindlatel päevadel, enamasti 2-4x nädalas. Turud on alati vaatamisväärsused. Igas riigis tegelikult. Siin keegi ei korda teise müügileti kaupa (olgu, mõni ikka kordub, aga kõigil oma käekiri), valik on ulmeliselt lai ja mitmekesine. Kui Eestis laadal/ka turupäeval käid ja vaatad, et kes parema hinnaga friikat ja šašlõkki pakub, sest muud pole, siis siin on iga pere väljas oma roogadega, näksidega, toorainetega või köögiviljadega. On bambusesse (bambuse toru) peidetud keeduriis (pilt all!), on kummalised vokiroad ja nuudlipajad (peab maitsma lihtsalt, kui pilt meeldib, sest ega nad öelda ei oska inglise keeles, mis seal on), on vahvlid soolase täidisega, on pisikesi pirukaid ja koogikesi karbis, on vorstivardaid ja krõbekana, on virnade viisi rohelisi lehtaedvilju ja tšillikausse, on sushit ja krabisid, on riiete, pesu ja olmepudi virnasid....
Toidutegijad leitavad igasugu viisi kärbeste peletamiseks - mõnel lapatsi ümber krabisev kilekott, millega vehitakse, mõnel kleeppaber või ventilaator.
Toored liha- ja kalaletid ei puudu loomulikult ka, sealsamas muudkui lõigatakse ja puhastatakse igasugu produkte. Kärbsed peal uudistamas.
Nai Thon ja Banana Beach.
Ringi sõites näeb ikka alati miskit uut, pole ju see uudis.
Ca 15min kaugusele meist jäävad täiesti ägedad kandid. Mis üllatasid üüratu lopsakusega, nagu oleks tagasi väikesel džunglisaarel. Teed olid väga korras ja käänulised, kõik oli hooldatud, kahel pool laius tihe mets koos oma põneva taimestiku ja puudega. Nai Thoni rannaosa oli vaikne ja ilma päevitamistoolideta (st et siin aktiivset rannamüügi elu ei olnud sel kujul). Kohe ranna ääres kahel pool teed klassikalised kohvikud, restod, massaažisalongid ja kõik muu enda turgutamiseks pärast väsitavat ujumist:) Aga see oli väike koht, meenutas prantsuse riviera vaibi (pole käinud! aga tean, et just nii see oleks 😃).
Sõitsime siit huvi pärast edasi, kuna see ümbruskond oli nii mõnusalt chill ja roheline ja vähe liiklust.
Ca 3km taas ülikäänulist teed üles-alla džungli vahel oli uus avastus - väike sildike viitas, et siit saab Banana Beachile. Muidugi lähme! Tee alla randa viis kõrgelt mäest sinka-vonka kokkuklopsitud trepikest mööda ja all ootas väike lahesopp mäe ja metsikuse vahel. Sinine veesilm. Sinna saigi kas paadiga või siis mäest alla.
Suured ja väiksed kivimürakad uhkeldasid ka rannaliiva sees ja pakkusid mõnusat varju ja toetamispinda. Rahvast vähe. 2 väikest baar-restot. Kõik. Meie lemmikute toppi see kuulub nüüd igatahes ja siia tulime uuesti muidugi hiljemgi:)
Väikestel randadel on oma võlu, paljud ei viitsi siia ka tulla ja/või ootaksid natuke rohkem poputamist kasvõi lamamistoolide ja muude teenuste näol. Siin polnud ümbruses ka midagi. Ainult need 2 baarikest, mäe üleval polnud samuti midagi peale käänulise tee ja dšungli päris pikalt. Kõike kiirema teeninduse tiitli saavad nad ka! Oleme ju harjunud, et peab ootama...kõike. Juua, sööki, teenindajat arvega jne. Siin oli sõbralik, hästi organiseeritud süsteem, täiesti heade hindadega (kuigi võiksid riisuda korralikult) ja lubage öelda, et ka kokteilid olid kõvasti soodsamad kui me majutuse ümbruses 😃 Niiet win-win igati.
Otsige üles, kes satub sinnakanti!
Mai Khao lõpmatuse rand ja lennukite vaatluskoht.
Kui juba siin Phuketi saare ülaosas pesitseme, siis tuli ära käia ka Mai Khao 11km pikkusel rannal.
See jääb Phuketi lennujaamast veel ülespoole ja sinna ligipääs on suuuure ringiga, otse ei saa. Vaatamise plaaniga läksimegi, ujuma mitte seekord. See rand on osaliselt samuti Sirinati Rahvuspargi all (sama, nagu osaliselt meie kodurand Nai Yang) ja kuna lennujaam samuti jääb lähedale, ongi olukord selline, kus otse teelt ligi ei pääse, tuleb minna ümber lennujaama ringi 10km ja siis ka nats ekselda, et õigesse kohta jõuda.
See koht on kuulus nö lennukite vaatluspunktina (Plane View Point), lennukid tõusevad õhku sealt lähedalt ja Mai Khao rannaosa kindlas kohas saab siis teha imelisi selfisid või niisama pilti endast ülelendavast lennukist madalalt. Meil selliseid pilte kahjuks pole 😃 Aga Mai Khao ise oli küll võimas. See 11km on üüratult pikk, nii kaugele kui silm ulatub ongi rand lihtsalt. Taaskord privaatne. See pole turistirand niiväga, ei pääse hästi ligi ja pole ka sellist melu-elu, asub liiga Phuketi saare üleval ka, kuhu peatuma ei jääda pikalt. Need, kes viitsivad jalgsi Nai Yang rannast sinna tulla (üle neemenurga saab jalutada kenasti), siis ranna alguses oli kogunenud rohkem inimesi, aga selle 11km peale siiski suht inimtühi. Lõpmatu liiv. Väga ilus päikeseloojang. Kohalikud krabipüüdjad ja kalamehed. Paar peent hotelli ka ranna lähedal.
Oli huvitav käia
Retk põllumajandusse.
Viimase tripi tegime hoopis põiki üle saare ehk oma kandist idakaldale, kus tundus olevat kookospalmi istandusi ja duriani aedu. Vähemalt nii ma kaardilt suutsin välja peilida. Tundus põnev. Et vaatab, kuhu jõuame, suuremat plaani ei teinudki. Retk üllatas rohelusega taas, üldse siin üleval põhjas on palju lopsakust ja loodust, kõigele muule lisaks ja meile see meeldib. Kui siit omakandi melust ära välja sõitsime, siis sattusime kohe teise maailma - peaaegu tühjad teed (head teed taaskord!), mäetipud, orud, tihe loodus, väiksed asulad vahel.
Siin Phuketil on küll nii, et nälga ei jää 😃 Täiesti inimtühjades kohtades on ka alati kasvõi 1 müügikäru või kui elumaja kuskil on, no siis nad ka müüvad midagi ikka või omavad väikest poodi või mida iganes. Müstika vahel.
Igatahes ringi me sõitsime ja kui gepsu järgi pidime kohal olema kookospalmi farmis, siis....ee ..seal polnud midagi. Oli natuke enne küll istandus, kuid lootsime pääseda ligi pigem ehk tutvuda, näha, jalutada. Duriani kasvandust ka ei leidnud. Kuid see selleks, otsustasime edasi sõita niisama, kuna kallas pidi paistma varsti, olime teisele poole jõudnud. Ilus oli. Kas ma juba ajan närvi selle selle korrutamisega? 😃 Vaated merele, tühjus, üksikud talumehed roller-käruga.
Vot sellised lood.
Muidu olemegi toredasti ka molutanud ja lihtsalt elanud. Tegelikult selleks siia tulimegi - elama ja uudistama kaugtöö rütmis. Aga no ikka kuidagi tahaks pressida sisse rohkem automaatselt.
Oleme ujunud hommikuti, jalutanud ringi, üllatunud ja mitte-üllatunud mõne asja peale, paitanud kiisusid, pesnud korraliku laari pesukest, videotšättinud, otsinud lemmik-söögikohti, Gaius rabanud tööd teha, mina uurinud, kuhu trippima minna, kui oleme molutamise lõpetanud, oma asju ajanud.
Täna meil uus kolimine. Jah, veel üks. Korraks. Kuulete varsti! :)
1.Õhtuses rannamelus:) 2. Müügileti-onult süüa ootamas 3. Koerad IGA poe ees 4. Traditsiooniline altar (iga hoone juures, eri suuruses)
5. Banana Beach 6.-7. Turg 8. No ilus ju!:)
Tundub, et aega on paar päeva ja kogun loovjõudu, aga siis näedsa, nädal taas möödas ja pooled teemad ununenud ja mis kõik veel. Aga katsume vaikselt mälus tuhnida ja miskit ikka leiab!
See viimane saareseiklus võttis ikka läbi vist, sinna saamine ja tagasi, liiklemine kohapeal, tihedam graafik.... Igatahes uuesti Nai Yangi/Mai Khao kanti tagasi jõudes olime pea 3 päeva magamise režiimis suhteliselt. Ei viitsinud väga tõmmelda või ringi käia ja püsisime paiksed, kõikide lõunaunede ja pikutamistega 😃
Nüüd juba 1,5 nädalalt siin veedetud märkamatult, elamine siiski nats teises kohas kui enne. Uued kohad tutvumiseks ja samas nii mõnigi vana ka silmapiiril, hea tuttav käia ja olla.
See kant on vastuoluline natuke. Varasemalt kirjutanud, et selline rahulikum, looduslikum, privaatsema rannaosaga, kuid ometi peidab endas kõike muudki - nii rannas asuvaid meeleolukaid baare/restorane (muidu tihti nii rannas kohe otse mujal pole näinud - jalgupidi liivas ja puha) kui ka sellist tänavatoidu vaibi õhtuti kaugemal suure autotee ääres hoopis teatud kandis. Ka seda pole eriti mujal näinud (meie kogemused). Kus saab väga hea hinnaga igasugu Tai köögi kraami, kõik kohad rivis, enamus müügiletina lihtsalt (teevad värskelt sulle soovitud toidu), õhtuti on mõnus sumin ja toidulõhnade pillerkaar.
Nii kompaktne ja peen kui Kata, Kata Noi, Karon või muud popimad piirkonnad ei ole. Shopingukeskuseid ka ei leidu. Kuid siiski oma võluga ja teistmoodi.
Oleme kogemuse võrra rikkamad ja põnev jälgida.
Niisiis mõned mälupildid ja märksõnad.
Boršidraama.
Meil siin 1 vana tuttav koht, kus saab tõesti väga head borši. Praegusest elukohast natsa kaugemal nüüd, aga see ei sega matkajaid. Ühel õhtul käru välja Miinale ja sõit alaku. Enne rannal natuke kokteili, et edasi jaksaks kõndida (ikkagi üle 2km), Miina mängis liivas ja lõbustas teenindajaid, kui linde taga ajas. Elu teeb aga meile, nagu ikka, nalja - kohale jõudes selgus, et just täna borši ei ole, homme on... Kohutav löök! 😃 Eks leppisime siis kanasupiga, sest koduse supi isu oli ja seal restos väike valik sellist "euroopa" toitu leidus. Muidu meie kandis valik olematu suhteliselt, kuid vahel väga vaja, Miinale, meilegi, vaheldust, lihtsat toitu.
Ega siis elu naljad sellega ei lõpe. Just siis, kui liikuma tahtsime hakata kodu poole, tuli padukas. Ei tundunud lõppevat. Meil olid ennatlikult vihmavarjud ka, sest tundus sajune päev ja õhtu. Aga noh selle ca 2,5km peale need vihmavarjud suht kasutud. Aga mis siin kurta, soe ja põnev retk:) Kas julgen öelda, et muidugi viimase 300m peal avastasin, et 1 Miina jalats taas pakikorvist kadunud (mingi needus, see on 3.kord), juba näen, kuidas ema Helgi pead vangutab 😃 (olen juba ju seletanud, miks me kõike kaotame kogu aeg!)
Aga ju see käru tõstes kuskil pudenes, sest noh alati pole teed kärusõbralikud.
Ahastama ajas see jalatsiteema veidike (peaks siis uued ostma, aga siin pole keskust, tüütu noh).
Õnneks meie Gaius võttis hommikul jalgratta ja leidis jalatsi kenasti baariletilt üles :D Oli ilusti sinna tõstetud ootama. Küll siin on ikka head ja ilusad inimesed.
PS. lisamärkusena ütlen, et ka üks teine päev ei saanud õigel ajal jaole sellele supile. Ja äkki isegi veel 1 kord, seda enam ei mäleta .... Aga loobusime solvununa edasi katsetamast ja sööme borši nüüd juba Eestis:)
Moskiitod.
Esmakordselt on moskiitod meid kätte saanud. Muidu võibolla terve aja peale üksikjuhtumid hammustustega. Nüüd siin kuidagi murravad sisse, eriti õhtuti pimedas, isegi toas lendab sääski vahel. Moskiitod ja sääsed, hea kombo. Ja neid jagub. Ela nagu Eestis!
Kilpkonn!
Nägime suurt kilpkonna! Noh mitte kõige-kõige suuremat, aga siiski suurt. Siin rannas ja kõrvalrannas on kilpkondadel "oma alakesed", nad tulevad siia randadele nimelt munema. Liigi säilimise ja kõige muu tõttu on nad kenasti jälgimise all ja proovitakse tagada hea keskkond, erinevad fondid selleks jne.
1 kilpkond oli sattunud liiga rahvarohke koha juurde ja fondi-inimesed olid kiirelt organiseerinud ca 5m laiuse tunneli talle tagasi merre minekuks - kahele poole oli tõmmatud nö kalamehevõrk pikalt rannaosas ja see ulatus ka mõned meetrid merre, et keegi inimesteks ei saaks kogemata teda segada või näppima hakata. Inimesi kogunes seda kõige uudistama võrgu taha korralik punt, ikka väga korralik punt. Kohal olid ka 2 forograafi (mingist Kilpkondade Fondist), sest juba olid ka vastavad reklaamsildid üleval, forograafid palusid inimestel plaksutada ja hõisata, kui kilpkonnake merre lõpuks suundus ära (et saada meeleolupilte kilpkonna teekonnast ja kuidas kõik toetavad protsessi 😃 ). See osa oli natuke turistilikult kummaline, aga ega ma tausta nii hästi ei tea, võibolla sel on suurem põhjus, mõte, traditsioon.
Massaažid.
Massaažid on jätkuvalt head. Mu lemmik jätkuvalt jalamassaaž, seda teeb iga koht hästi natuke erinevalt. Kuid on suurepärane ja kätkeb endas nii reflektoorset kui ka üldisemat varvaste/jalalaba/jalatalla/säärte/reite teadlikku mudimist nii käte kui massaažipulga abil.
Peamassaaž ei jää sellele alla, samuti põnev kogemus - terve pea käiakse nii peenelt igasugu surumiste, punktide ja venitamistega läbi, samuti kaela, turja osa, lõpetatakse veel lisaks põhjaliku käte ja abaluu vahelise ala mudimisega ja venitamisega. Pärast on kõik nii kerge ja helge:)
Turg.
Kohalik ja suur toidu-pudipadi-aiasaaduste pillerkaar. Igas piirkonnas on sellised toredad turupäevad ja kohad, kõik natuke erinevad. Kindlatel päevadel, enamasti 2-4x nädalas. Turud on alati vaatamisväärsused. Igas riigis tegelikult. Siin keegi ei korda teise müügileti kaupa (olgu, mõni ikka kordub, aga kõigil oma käekiri), valik on ulmeliselt lai ja mitmekesine. Kui Eestis laadal/ka turupäeval käid ja vaatad, et kes parema hinnaga friikat ja šašlõkki pakub, sest muud pole, siis siin on iga pere väljas oma roogadega, näksidega, toorainetega või köögiviljadega. On bambusesse (bambuse toru) peidetud keeduriis (pilt all!), on kummalised vokiroad ja nuudlipajad (peab maitsma lihtsalt, kui pilt meeldib, sest ega nad öelda ei oska inglise keeles, mis seal on), on vahvlid soolase täidisega, on pisikesi pirukaid ja koogikesi karbis, on vorstivardaid ja krõbekana, on virnade viisi rohelisi lehtaedvilju ja tšillikausse, on sushit ja krabisid, on riiete, pesu ja olmepudi virnasid....
Toidutegijad leitavad igasugu viisi kärbeste peletamiseks - mõnel lapatsi ümber krabisev kilekott, millega vehitakse, mõnel kleeppaber või ventilaator.
Toored liha- ja kalaletid ei puudu loomulikult ka, sealsamas muudkui lõigatakse ja puhastatakse igasugu produkte. Kärbsed peal uudistamas.
Nai Thon ja Banana Beach.
Ringi sõites näeb ikka alati miskit uut, pole ju see uudis.
Ca 15min kaugusele meist jäävad täiesti ägedad kandid. Mis üllatasid üüratu lopsakusega, nagu oleks tagasi väikesel džunglisaarel. Teed olid väga korras ja käänulised, kõik oli hooldatud, kahel pool laius tihe mets koos oma põneva taimestiku ja puudega. Nai Thoni rannaosa oli vaikne ja ilma päevitamistoolideta (st et siin aktiivset rannamüügi elu ei olnud sel kujul). Kohe ranna ääres kahel pool teed klassikalised kohvikud, restod, massaažisalongid ja kõik muu enda turgutamiseks pärast väsitavat ujumist:) Aga see oli väike koht, meenutas prantsuse riviera vaibi (pole käinud! aga tean, et just nii see oleks 😃).
Sõitsime siit huvi pärast edasi, kuna see ümbruskond oli nii mõnusalt chill ja roheline ja vähe liiklust.
Ca 3km taas ülikäänulist teed üles-alla džungli vahel oli uus avastus - väike sildike viitas, et siit saab Banana Beachile. Muidugi lähme! Tee alla randa viis kõrgelt mäest sinka-vonka kokkuklopsitud trepikest mööda ja all ootas väike lahesopp mäe ja metsikuse vahel. Sinine veesilm. Sinna saigi kas paadiga või siis mäest alla.
Suured ja väiksed kivimürakad uhkeldasid ka rannaliiva sees ja pakkusid mõnusat varju ja toetamispinda. Rahvast vähe. 2 väikest baar-restot. Kõik. Meie lemmikute toppi see kuulub nüüd igatahes ja siia tulime uuesti muidugi hiljemgi:)
Väikestel randadel on oma võlu, paljud ei viitsi siia ka tulla ja/või ootaksid natuke rohkem poputamist kasvõi lamamistoolide ja muude teenuste näol. Siin polnud ümbruses ka midagi. Ainult need 2 baarikest, mäe üleval polnud samuti midagi peale käänulise tee ja dšungli päris pikalt. Kõike kiirema teeninduse tiitli saavad nad ka! Oleme ju harjunud, et peab ootama...kõike. Juua, sööki, teenindajat arvega jne. Siin oli sõbralik, hästi organiseeritud süsteem, täiesti heade hindadega (kuigi võiksid riisuda korralikult) ja lubage öelda, et ka kokteilid olid kõvasti soodsamad kui me majutuse ümbruses 😃 Niiet win-win igati.
Otsige üles, kes satub sinnakanti!
Mai Khao lõpmatuse rand ja lennukite vaatluskoht.
Kui juba siin Phuketi saare ülaosas pesitseme, siis tuli ära käia ka Mai Khao 11km pikkusel rannal.
See jääb Phuketi lennujaamast veel ülespoole ja sinna ligipääs on suuuure ringiga, otse ei saa. Vaatamise plaaniga läksimegi, ujuma mitte seekord. See rand on osaliselt samuti Sirinati Rahvuspargi all (sama, nagu osaliselt meie kodurand Nai Yang) ja kuna lennujaam samuti jääb lähedale, ongi olukord selline, kus otse teelt ligi ei pääse, tuleb minna ümber lennujaama ringi 10km ja siis ka nats ekselda, et õigesse kohta jõuda.
See koht on kuulus nö lennukite vaatluspunktina (Plane View Point), lennukid tõusevad õhku sealt lähedalt ja Mai Khao rannaosa kindlas kohas saab siis teha imelisi selfisid või niisama pilti endast ülelendavast lennukist madalalt. Meil selliseid pilte kahjuks pole 😃 Aga Mai Khao ise oli küll võimas. See 11km on üüratult pikk, nii kaugele kui silm ulatub ongi rand lihtsalt. Taaskord privaatne. See pole turistirand niiväga, ei pääse hästi ligi ja pole ka sellist melu-elu, asub liiga Phuketi saare üleval ka, kuhu peatuma ei jääda pikalt. Need, kes viitsivad jalgsi Nai Yang rannast sinna tulla (üle neemenurga saab jalutada kenasti), siis ranna alguses oli kogunenud rohkem inimesi, aga selle 11km peale siiski suht inimtühi. Lõpmatu liiv. Väga ilus päikeseloojang. Kohalikud krabipüüdjad ja kalamehed. Paar peent hotelli ka ranna lähedal.
Oli huvitav käia
Retk põllumajandusse.
Viimase tripi tegime hoopis põiki üle saare ehk oma kandist idakaldale, kus tundus olevat kookospalmi istandusi ja duriani aedu. Vähemalt nii ma kaardilt suutsin välja peilida. Tundus põnev. Et vaatab, kuhu jõuame, suuremat plaani ei teinudki. Retk üllatas rohelusega taas, üldse siin üleval põhjas on palju lopsakust ja loodust, kõigele muule lisaks ja meile see meeldib. Kui siit omakandi melust ära välja sõitsime, siis sattusime kohe teise maailma - peaaegu tühjad teed (head teed taaskord!), mäetipud, orud, tihe loodus, väiksed asulad vahel.
Siin Phuketil on küll nii, et nälga ei jää 😃 Täiesti inimtühjades kohtades on ka alati kasvõi 1 müügikäru või kui elumaja kuskil on, no siis nad ka müüvad midagi ikka või omavad väikest poodi või mida iganes. Müstika vahel.
Igatahes ringi me sõitsime ja kui gepsu järgi pidime kohal olema kookospalmi farmis, siis....ee ..seal polnud midagi. Oli natuke enne küll istandus, kuid lootsime pääseda ligi pigem ehk tutvuda, näha, jalutada. Duriani kasvandust ka ei leidnud. Kuid see selleks, otsustasime edasi sõita niisama, kuna kallas pidi paistma varsti, olime teisele poole jõudnud. Ilus oli. Kas ma juba ajan närvi selle selle korrutamisega? 😃 Vaated merele, tühjus, üksikud talumehed roller-käruga.
Vot sellised lood.
Muidu olemegi toredasti ka molutanud ja lihtsalt elanud. Tegelikult selleks siia tulimegi - elama ja uudistama kaugtöö rütmis. Aga no ikka kuidagi tahaks pressida sisse rohkem automaatselt.
Oleme ujunud hommikuti, jalutanud ringi, üllatunud ja mitte-üllatunud mõne asja peale, paitanud kiisusid, pesnud korraliku laari pesukest, videotšättinud, otsinud lemmik-söögikohti, Gaius rabanud tööd teha, mina uurinud, kuhu trippima minna, kui oleme molutamise lõpetanud, oma asju ajanud.
Täna meil uus kolimine. Jah, veel üks. Korraks. Kuulete varsti! :)
1.Õhtuses rannamelus:) 2. Müügileti-onult süüa ootamas 3. Koerad IGA poe ees 4. Traditsiooniline altar (iga hoone juures, eri suuruses)
5. Banana Beach 6.-7. Turg 8. No ilus ju!:)
Vastused puuduvad