7.nädal vol.1. Linnavurled
Tervitused linnast!
4 päeva Phuketi linnas on vaikselt möödunud ja polnud siin nii hull ühti, kui mõned inimesed pajatanud netiavarustes. Kõik oleneb kõikidest asjadest. Suurlinn see pole, aga väikese linna mõõtu ikka. Asub see idaküljel, nagu Chalong, aga ca 8km ülespoole minna. Rannajutt jääb samaks, nagu eelmises blogijutus ehk et rannajoon on kuskil olemas, aga ujuda ei saa:)
(absoluutsele tõele ei pretendeeri, mine tea, mis salakohad siiski leiduvad, aga üldinfona ei õnnestunud leida vähemalt)
Saabusime siia ikka keerulisemat teed mööda (milleks otse ja kiirelt) - kohaliku bussiga vanalinna ja sealt ca 1.4km jala väiksesse hotelli. See vahemaa on keskpäeval lollus muidugi maha jalutada, aga kannatused tasuvad võibolla tulevikus ära. Vahepeal pidime näost punasena külma joogi peatuse tegema ja nägu tupsutama. Mõte oligi olla natuke vanalinnast eemal, saab näha rohkem muud linnapilti ka, kuid pole probleem ka vanalinnas soovi korral käia. Hotelli väike bassein on igal ajal elupäästja!
Esimesel õhtul vapralt vanalinna suunas liikudes tegime söögipeatuse kohalike sööklas. Õhtul 17.30ks tuuakse alumiinimumpottides toidud välja letile. Päris suur söögiala on laudadega, peredega tullakse sööma. Ju turiste vahepeal satub sinna ka, sest osa menüüd oli inglise keeles. A la carte´i siit ei saa, toidud otse potist. Hinnad väga mõistlikud. Sõime frititud kala magushapus kastmes, riisi, hautatud köögivilju ja kerges sojamarinaadis sealiha tükikesi. Iga laua juures oli oma prügikast, ei teadnud, kas oma toidujäätmed tuli sinna kohe ära panna või oli see puhtalt salfakate jm pudi jaoks. Küsida polnud ka kuskilt. Arvet saada üritades viipas Gaius 2 noorele teenindaja-neiule, need ehmusid ära, läksid peitu ja siis 1 lükkas teise välja 😀 Ju kartsid, et mida need välismaalased küsida võivad, aga nad ei oska vastata. Oli naljakas, aga natuke kahju neist ka.
Linnapilt oli nagu linn ikka - midagi suurejoonelist otseselt polnud, kobarates elektriliinid risti-rästi tee äärtes või poole fassaadi ulatuses, nagu igal pool. Tavalised igapäevased ärid rivis, sai mootoriõli, sai süüa, sai motikat putitada, sai riideid osta, sai tundmatuid toite müügikärudes vaadata. Üllatas, et oli täitsa puhas linn, räämas olek võis olla veidi, aga ikkagi puhas.
Vanalinn õhtupimeduses oli kohe teisest puust, see polnud muidugi romantiliselt võluv nagu Tallinna oma, vaid mõne põhitänavaga aktiivne ala. Tuledesäras, melu käis. Mõned peenemad riidepoed (kallis linane, kašmiiri, tai siidi jne), ehetepoed, kotid-sallid-aksessuaarid, sekka lihtsad suveniiriputkad/poed. Eriliselt võluvad olid minikohvikud, neid oli igasuguseid ja igat stiili, ei puudunud muidugi ka väikesed kanepipoed.
Põnev oli ikka. Sest kõik on igal pool natuke teistmoodi ja lihtsalt vaadata linnaelu toimimist või inimesi või nende rutiini on omamoodi kogemus.
Ostsime müügiletitädilt paar muffinit, aga nagu siin ikka, kõik ei vasta alati tõele, mida näed või öeldakse:) Ühes muffinis pidi kreem sees olema, teine banaaniga. Kreemimuffinis olid hoopis rosinad, banaan vastas tõele.
Ühes riidepoes uurisime, kuna nad hommikul avavad, oli põnevaid linasest riideid, et äkki hommikul käime läbi (Gaiusel siiski oli sama õhtu tööõhtu ja pikalt ei hänginud), öeldi, et on avatu kell 10 hommikul kuni 21 õhtul. Muidugi ei olnud nad ka hommikul kell 11 veel avatud... 😃
Teisel päeval olimegi varakult valmis uuesti vanalinna minema, kuna siis pole nii jõhkralt palav, käib kiirelt Phuketi ajaloomuuseumis (linna ajalugu), külastab seda mainitud riidepoodi (mis polnud avatud) ja soetab SIM-kaardi interneti jaoks. Lõunast koju, sööma ja Miina magama, Gaius tööle.
Plaan ilus, hommikusöök ja kohv joodud, oli meie kena perekond juba kella 8.30 paiku teel. Kõnniteed olid veel varjus, puhas õnnistus. Inimesed rollerdasid oma hommikutegemisi ja sättisid müügilette, toodi kaupa ja hiigelkastiautoga kookospähkleid, gallonitega vett ja pühiti kõnniteid. Tädike müüs keedumuna ja pirukaid. Kuivatatud tšillikaunad olid kausiga tee ääres - võta. Mõned kenad tšillid olid lausa elektriposti otsa riputatud, lihtsalt võtmiseks. Nagu Eestis sügisel õunauputuse korral:) Tooraine erineb, sisu sama.
Muuseum justkui üles leitud Gaiuse mälu järgi, selgus, et uks kinni tabalukuga, aga silt õues Phuket Museum. Pekki noh. Jälle valetavad aja osas. Kõrval oli kohvik, tegime seal kohvid ja seal saime tõe jälile - õige muuseum on hoopis ümber nurga, huuh. Muuseum ise oli lihtne, koosnes 2 hoonest ja andis ülevaate Phuketi linna ajaloost. Et teid ka harida, siis palun väga, väike lühiülevaade siiagi (aitäh!): alguse sai see tinakaevandamisest, selle poolest oli ala/piirkond ülituntud ja nii see vaikselt kasvas ning tekkis. Lõpliku linnamärgi pani paika ehitatud kellatorn, mille katus meenutasid mingitel aegadel politseikaabut ning hoidis linna justkui kaitse all. Muuseumis olid üleval ka õpetused origamit teha koos kuldse-punase paberilehtedega (lastele lõbus), sai teha laeva, laternat, kilpkonna ja miskit veel.
Kellatorni tippu ka ronisime, algul ei saanud aru, kuhu see kitsas trepp viib, viitasid polnud, aga tasus ära, sattusime kellatorni kella taha (sissepoole siis), see oli küll äge! Kellaosutusid kumasid läbi ja vali mehhanismihääl andis märku uuest minutist.
Eks ennelõunane vanalinn oli vaikne ja igavam, paljud poed ja kohad veel kinni, kõik tundus võõras. Aga oligi hea käia ringi.
SIM-kaart sai ka soetatud kenasti, noor müügipoiss paigaldas kõik ära ise, registreeris kuskil ja jumal teab mis kõik veel. Ka passi oli vaja selleks. Taaskord ka tehti pilt minust telefoniga. Neid pilte peaks juba õige mitu ringlema siin Taimaal 😃 (lugesin ära, 3: riiki saabudes, immigratsioonis ja nüüd SIMi jaoks)
Jõudsime veel hotelli lähedal armsas pererestoranis lõuna teha (käisime seal hiljem ka mitu korda, südamlik kohake ja inimesed), natuke ujuda palavust maha ja oligi aeg tööinimeseks hakata mõnel siin.
Kolmas päev möödus rahulikumalt. Ujusime mõnuga, sõime eelmisel päeval avastatud pererestos lõunat, seal tehti Miinale ekstra suppi lausa. Aga tänulikkuse asemel eelistas preili sealt ainult leemekest ja siis pigem minu metsikut riisi praekalaga ja natuke Gaiuse mereanni-nuudli pada ka. Ega supp söömata jäänud muidugi.
Õhtupoolik oli naisteõhtu. Gaius pidi minema Patongi uuele arvutile järele tuttava juurde ja see seiklus sinna ja tagasi võttis korralikult aega. Kes see siis sealt niisama ära tuleb. Kuid nagu näha, vanus pressib peale, enne 23 oli kodus kenasti, isegi arvuti kaasas. Tuktuki juht üritas muidugi napsust turisti veidi trikitada, aga Gaius pole mingi lihtsake, eksole. Me elame siin õndsat lihtelu, aga peomeka Patong vajab tugevaid - melu, kära, peod, rahvamassid, nagu festivalil oleks olnud, ütles Gaius, hull värk. Hullusest vahel ära ei ütleks, ikka vaja kaeda kõike siin, kuid elada pikemalt sealpool lapsega päris ei viitsiks. Gaiuselt parem küsima ei hakka 😃 Kata piirkond (kus alguses elasime), oli ka kõike pakkuv, aga tunduvalt rahulikumate nootidega.
Me Miinaga mõnulesime basseinis, mängisime, vaatasime multasid, lobisesime videovestlustes ja tellisime kohaliku toidukulleriga pizzat. Mis elul viga.
Neljandaks päevaks olid suured plaanid, pidime soetama uue käsipagasi kohvri.
Pärast hommikusööki kappasime rõõmsalt jala (nagu ikka) 2km suure keskuse suunas. Linnas siin on jalakäijate elu suht kesine tihti, kõik sõidavad rolleriga, jalamehed peavad ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Muidu poleks hullu, aga käruga on tüütu. Kõnnitee ääred on nii kõrged, et peab käru tõstma enamasti, sujuvat kõnniteed ei ole, tee peal jäävad ette rollerid, kaubaautod jm, niiet enamasti kõnnid üldse sõiduteel:) Aga ka sellega oleme harjunud siin ja on ka autojuhid/rollerid, kõik nagunii vangerdavad end ühelt poolt ja teiste vahelt ja kõik kuidagi toimib, ei tundu isegi hirmus enam, teed on laiad (sest sinna peavad mahtuma nii auto kui ka 2 rollerit kõrvuti vahel), nii närvilised juhid siin pole, kui Kreekas või Itaalias, mu meelest:)
Ega kõik teeolud ka ühtemoodi kehvad pole, ikka on ka häid kõnniteelõike ja oleneb kohast ja kõigest muust.
Selles keskuses olime korraks käinud (akvaarium asub ka siin ja kinokompleks ja muuseum jne, lisaks üldisele kaubanduspinnale). Keskus on hiiglaslik, koosnes kahest mitmekorruselisest hoonest ja me vist käisime läbi 2 korrust ühel hoonel, rohkem ei viitsinud. See kõik võttis ka lõunani aega. Aasias tõesti müüakse kõike ja ka asju, mida ei oskaks ette kujutadagi. Ilma Miinata oleks mõnus uudistada, aga antud juhul tuli mööndusi ikka teha ja see on ok:) Igasugu (tundmatud ja tuntud) tehnikavidinaid ja nendega seotud poode, kümned müügiletid mobiilitarvikute ja ümbristega, huvitavad lasteriiete brändid ja aksessuaarid, luksusbrändid nagunii kõik olid esindatud, spordikaupades hoopis teine valik kui meil. Telerid, telefonid.... palju odavamad kui mujal.
Paar vidinat soetatud ja Gaius ka High School brändi helepruuni kootud vesti 😃 (oh seda noorust)
Õhtul sadas vihma. Mõnuga. Isegi jahedam, vist 26 kraadi, uuuh.
Järgmisel päeval lõunast tuligi hüvasti jätta ja uuesti mõneks päevaks Chalongi tagasi minna.
Ja täiesti heameelega.
1. Kohalike söökla 2. Vanalinn 3.Elektridžungel 4.-5.Vanalinn hommikul
5. Pakutav kraam:) 6. Kella taga 7. Linnapuu
8. Meie lemmik pereresto 9. Võta tšillit!
4 päeva Phuketi linnas on vaikselt möödunud ja polnud siin nii hull ühti, kui mõned inimesed pajatanud netiavarustes. Kõik oleneb kõikidest asjadest. Suurlinn see pole, aga väikese linna mõõtu ikka. Asub see idaküljel, nagu Chalong, aga ca 8km ülespoole minna. Rannajutt jääb samaks, nagu eelmises blogijutus ehk et rannajoon on kuskil olemas, aga ujuda ei saa:)
(absoluutsele tõele ei pretendeeri, mine tea, mis salakohad siiski leiduvad, aga üldinfona ei õnnestunud leida vähemalt)
Saabusime siia ikka keerulisemat teed mööda (milleks otse ja kiirelt) - kohaliku bussiga vanalinna ja sealt ca 1.4km jala väiksesse hotelli. See vahemaa on keskpäeval lollus muidugi maha jalutada, aga kannatused tasuvad võibolla tulevikus ära. Vahepeal pidime näost punasena külma joogi peatuse tegema ja nägu tupsutama. Mõte oligi olla natuke vanalinnast eemal, saab näha rohkem muud linnapilti ka, kuid pole probleem ka vanalinnas soovi korral käia. Hotelli väike bassein on igal ajal elupäästja!
Esimesel õhtul vapralt vanalinna suunas liikudes tegime söögipeatuse kohalike sööklas. Õhtul 17.30ks tuuakse alumiinimumpottides toidud välja letile. Päris suur söögiala on laudadega, peredega tullakse sööma. Ju turiste vahepeal satub sinna ka, sest osa menüüd oli inglise keeles. A la carte´i siit ei saa, toidud otse potist. Hinnad väga mõistlikud. Sõime frititud kala magushapus kastmes, riisi, hautatud köögivilju ja kerges sojamarinaadis sealiha tükikesi. Iga laua juures oli oma prügikast, ei teadnud, kas oma toidujäätmed tuli sinna kohe ära panna või oli see puhtalt salfakate jm pudi jaoks. Küsida polnud ka kuskilt. Arvet saada üritades viipas Gaius 2 noorele teenindaja-neiule, need ehmusid ära, läksid peitu ja siis 1 lükkas teise välja 😀 Ju kartsid, et mida need välismaalased küsida võivad, aga nad ei oska vastata. Oli naljakas, aga natuke kahju neist ka.
Linnapilt oli nagu linn ikka - midagi suurejoonelist otseselt polnud, kobarates elektriliinid risti-rästi tee äärtes või poole fassaadi ulatuses, nagu igal pool. Tavalised igapäevased ärid rivis, sai mootoriõli, sai süüa, sai motikat putitada, sai riideid osta, sai tundmatuid toite müügikärudes vaadata. Üllatas, et oli täitsa puhas linn, räämas olek võis olla veidi, aga ikkagi puhas.
Vanalinn õhtupimeduses oli kohe teisest puust, see polnud muidugi romantiliselt võluv nagu Tallinna oma, vaid mõne põhitänavaga aktiivne ala. Tuledesäras, melu käis. Mõned peenemad riidepoed (kallis linane, kašmiiri, tai siidi jne), ehetepoed, kotid-sallid-aksessuaarid, sekka lihtsad suveniiriputkad/poed. Eriliselt võluvad olid minikohvikud, neid oli igasuguseid ja igat stiili, ei puudunud muidugi ka väikesed kanepipoed.
Põnev oli ikka. Sest kõik on igal pool natuke teistmoodi ja lihtsalt vaadata linnaelu toimimist või inimesi või nende rutiini on omamoodi kogemus.
Ostsime müügiletitädilt paar muffinit, aga nagu siin ikka, kõik ei vasta alati tõele, mida näed või öeldakse:) Ühes muffinis pidi kreem sees olema, teine banaaniga. Kreemimuffinis olid hoopis rosinad, banaan vastas tõele.
Ühes riidepoes uurisime, kuna nad hommikul avavad, oli põnevaid linasest riideid, et äkki hommikul käime läbi (Gaiusel siiski oli sama õhtu tööõhtu ja pikalt ei hänginud), öeldi, et on avatu kell 10 hommikul kuni 21 õhtul. Muidugi ei olnud nad ka hommikul kell 11 veel avatud... 😃
Teisel päeval olimegi varakult valmis uuesti vanalinna minema, kuna siis pole nii jõhkralt palav, käib kiirelt Phuketi ajaloomuuseumis (linna ajalugu), külastab seda mainitud riidepoodi (mis polnud avatud) ja soetab SIM-kaardi interneti jaoks. Lõunast koju, sööma ja Miina magama, Gaius tööle.
Plaan ilus, hommikusöök ja kohv joodud, oli meie kena perekond juba kella 8.30 paiku teel. Kõnniteed olid veel varjus, puhas õnnistus. Inimesed rollerdasid oma hommikutegemisi ja sättisid müügilette, toodi kaupa ja hiigelkastiautoga kookospähkleid, gallonitega vett ja pühiti kõnniteid. Tädike müüs keedumuna ja pirukaid. Kuivatatud tšillikaunad olid kausiga tee ääres - võta. Mõned kenad tšillid olid lausa elektriposti otsa riputatud, lihtsalt võtmiseks. Nagu Eestis sügisel õunauputuse korral:) Tooraine erineb, sisu sama.
Muuseum justkui üles leitud Gaiuse mälu järgi, selgus, et uks kinni tabalukuga, aga silt õues Phuket Museum. Pekki noh. Jälle valetavad aja osas. Kõrval oli kohvik, tegime seal kohvid ja seal saime tõe jälile - õige muuseum on hoopis ümber nurga, huuh. Muuseum ise oli lihtne, koosnes 2 hoonest ja andis ülevaate Phuketi linna ajaloost. Et teid ka harida, siis palun väga, väike lühiülevaade siiagi (aitäh!): alguse sai see tinakaevandamisest, selle poolest oli ala/piirkond ülituntud ja nii see vaikselt kasvas ning tekkis. Lõpliku linnamärgi pani paika ehitatud kellatorn, mille katus meenutasid mingitel aegadel politseikaabut ning hoidis linna justkui kaitse all. Muuseumis olid üleval ka õpetused origamit teha koos kuldse-punase paberilehtedega (lastele lõbus), sai teha laeva, laternat, kilpkonna ja miskit veel.
Kellatorni tippu ka ronisime, algul ei saanud aru, kuhu see kitsas trepp viib, viitasid polnud, aga tasus ära, sattusime kellatorni kella taha (sissepoole siis), see oli küll äge! Kellaosutusid kumasid läbi ja vali mehhanismihääl andis märku uuest minutist.
Eks ennelõunane vanalinn oli vaikne ja igavam, paljud poed ja kohad veel kinni, kõik tundus võõras. Aga oligi hea käia ringi.
SIM-kaart sai ka soetatud kenasti, noor müügipoiss paigaldas kõik ära ise, registreeris kuskil ja jumal teab mis kõik veel. Ka passi oli vaja selleks. Taaskord ka tehti pilt minust telefoniga. Neid pilte peaks juba õige mitu ringlema siin Taimaal 😃 (lugesin ära, 3: riiki saabudes, immigratsioonis ja nüüd SIMi jaoks)
Jõudsime veel hotelli lähedal armsas pererestoranis lõuna teha (käisime seal hiljem ka mitu korda, südamlik kohake ja inimesed), natuke ujuda palavust maha ja oligi aeg tööinimeseks hakata mõnel siin.
Kolmas päev möödus rahulikumalt. Ujusime mõnuga, sõime eelmisel päeval avastatud pererestos lõunat, seal tehti Miinale ekstra suppi lausa. Aga tänulikkuse asemel eelistas preili sealt ainult leemekest ja siis pigem minu metsikut riisi praekalaga ja natuke Gaiuse mereanni-nuudli pada ka. Ega supp söömata jäänud muidugi.
Õhtupoolik oli naisteõhtu. Gaius pidi minema Patongi uuele arvutile järele tuttava juurde ja see seiklus sinna ja tagasi võttis korralikult aega. Kes see siis sealt niisama ära tuleb. Kuid nagu näha, vanus pressib peale, enne 23 oli kodus kenasti, isegi arvuti kaasas. Tuktuki juht üritas muidugi napsust turisti veidi trikitada, aga Gaius pole mingi lihtsake, eksole. Me elame siin õndsat lihtelu, aga peomeka Patong vajab tugevaid - melu, kära, peod, rahvamassid, nagu festivalil oleks olnud, ütles Gaius, hull värk. Hullusest vahel ära ei ütleks, ikka vaja kaeda kõike siin, kuid elada pikemalt sealpool lapsega päris ei viitsiks. Gaiuselt parem küsima ei hakka 😃 Kata piirkond (kus alguses elasime), oli ka kõike pakkuv, aga tunduvalt rahulikumate nootidega.
Me Miinaga mõnulesime basseinis, mängisime, vaatasime multasid, lobisesime videovestlustes ja tellisime kohaliku toidukulleriga pizzat. Mis elul viga.
Neljandaks päevaks olid suured plaanid, pidime soetama uue käsipagasi kohvri.
Pärast hommikusööki kappasime rõõmsalt jala (nagu ikka) 2km suure keskuse suunas. Linnas siin on jalakäijate elu suht kesine tihti, kõik sõidavad rolleriga, jalamehed peavad ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Muidu poleks hullu, aga käruga on tüütu. Kõnnitee ääred on nii kõrged, et peab käru tõstma enamasti, sujuvat kõnniteed ei ole, tee peal jäävad ette rollerid, kaubaautod jm, niiet enamasti kõnnid üldse sõiduteel:) Aga ka sellega oleme harjunud siin ja on ka autojuhid/rollerid, kõik nagunii vangerdavad end ühelt poolt ja teiste vahelt ja kõik kuidagi toimib, ei tundu isegi hirmus enam, teed on laiad (sest sinna peavad mahtuma nii auto kui ka 2 rollerit kõrvuti vahel), nii närvilised juhid siin pole, kui Kreekas või Itaalias, mu meelest:)
Ega kõik teeolud ka ühtemoodi kehvad pole, ikka on ka häid kõnniteelõike ja oleneb kohast ja kõigest muust.
Selles keskuses olime korraks käinud (akvaarium asub ka siin ja kinokompleks ja muuseum jne, lisaks üldisele kaubanduspinnale). Keskus on hiiglaslik, koosnes kahest mitmekorruselisest hoonest ja me vist käisime läbi 2 korrust ühel hoonel, rohkem ei viitsinud. See kõik võttis ka lõunani aega. Aasias tõesti müüakse kõike ja ka asju, mida ei oskaks ette kujutadagi. Ilma Miinata oleks mõnus uudistada, aga antud juhul tuli mööndusi ikka teha ja see on ok:) Igasugu (tundmatud ja tuntud) tehnikavidinaid ja nendega seotud poode, kümned müügiletid mobiilitarvikute ja ümbristega, huvitavad lasteriiete brändid ja aksessuaarid, luksusbrändid nagunii kõik olid esindatud, spordikaupades hoopis teine valik kui meil. Telerid, telefonid.... palju odavamad kui mujal.
Paar vidinat soetatud ja Gaius ka High School brändi helepruuni kootud vesti 😃 (oh seda noorust)
Õhtul sadas vihma. Mõnuga. Isegi jahedam, vist 26 kraadi, uuuh.
Järgmisel päeval lõunast tuligi hüvasti jätta ja uuesti mõneks päevaks Chalongi tagasi minna.
Ja täiesti heameelega.
1. Kohalike söökla 2. Vanalinn 3.Elektridžungel 4.-5.Vanalinn hommikul
5. Pakutav kraam:) 6. Kella taga 7. Linnapuu
8. Meie lemmik pereresto 9. Võta tšillit!
Vastused puuduvad