12. nädal. Kuala Lumpuri kuum elu
Viimane nädal reisimist. Viimane nädal kuulub Kuala Lumpurile, Malaisias.
Natuke ei taha veel uskuda, et peamegi lahkuma siit Aasiast ja ees ootab külmem, niiskem, lörtsisem armas Eesti. Aga ootame oma kodukest näha.
Kuala Lumpur on täpselt mõnus lõpupeatus. Saab suurlinna tulesid, saab teistmoodi kultuuri ja uudistada muudkui ringi. Kõik on uus, võõras ja põnev.
Olemegi siin kuni 14.veebr ja siis Kuala Lumpur > Singapur > Helsingi > Tallinn.
KL tervitas kasvuhoone leitsakuga. Oli tuttav tunne. Samamoodi tundsime alguses Singapuris. Kohe olid riided niisked seljas tollal:) Vahepeal tundus, et harjusime ära, sest Phuketil mingi aeg enam nii hull polnud, eks merd ka ümberringi ja mingid tuulekesed liikusid, õhk ja kliima natuke teine. Siin aga pilvelõhkujate vahel jahutust suurt pole, otsime varju ja jahutame linna ühises purskkaevu-basseini kombos uures pargis.
Vahemärksuena ütlen ette, et ilm oli pooleks nii kuum, niiske ja päikseline kui ka paduvihmarohke ja pilvine. Kõike sai.
1.õhtu siin suures linnas oligi ainult magamaminekuks ja rõdult piiludes. Olime 16.korrusel, aga hoonete kõrguse järgi ümberringi tundus, nagu elaksime suvalisel 1.korrusel kuskil madalal. Inimesed ka siin väga sõbralikud, viisakad, hea inglise keelega. Armas on tervitamise žest - parem käsi suunatakse südame poole.
2.päeval sõime varakult hommikust, siin sai suurepärast kohvi (vahelduseks Tai Nescafe variandile), värskeid pirukaid, soovi järgi mune ja virnade viisi muid põnevaid toite. Maitsed olid väga head. Vaheldus Tai toitudele lausa mõnus. Külastasime kohe ka linna ägedamat parki KLCC, kus väga suurele alale mahutatud nii laste mänguväljakud (mänguplatside kombosid oli vähemalt 15-20, tundus), jooksurajad, palju-palju rohelust, joogiveekraanid, puhkealad, ühiskasutatav purskkaev, veejugade ja madala basseiniga ala (enda jahutamiseks) jne.
Park asus kohe me lähedal ja Miina oli müüdud:) Seal me korduvalt käisime ja aega veetsime liugu lastes, kiikudes, vees solberdades.
Pargi ühe otsa poole jäi ka Kuala Lumpuri nr 1 vaatamisväärsus Petrona Twin Towers, mis pargis olles oma hiiglaslike mõõtude, välimuse ja õhtul värvide mänguga korralikku vaatepilti pakkus. Tornid on maailma kõrgeimaid kaksiktornid (451.9m), kunagi ka lausa kõige kõrgemad ehitised maailmas, tänaseks säilitanud siis just kakskiktorni kõrgeima staatuse. Nad sümboliseerivad rahvuse julgust, initsiatiivi, energiat, enesekindlust ja palju muud. Õhtuti sai tornide ees näha Lake Symphony´t ehk purskkaevu-muusika-valguse-veeshow´d. Niiet tegevust ja vaatamist jagus kohe meie lähedale.
Kuumus oli korralik. Miina lasi ringi mänguplatsidel nagu hull, endale juuksed märjad ja me üritasime iga varju juures hinge tõmmata. Gaius, ka hull, üritas sel 2.päeval seal pargis joosta .....
Edasi otsisime mõnusa lõunasöögikoha, toit oli väga hea. Kodutee peal võtsime kohviauto-noormehelt jääkohvi ka ja elu tundus nii ilus!
Peale lõunaund testisime ära hotelli 9.korruse basseini. Midagi ette heita ei saa ka siin.
Veidi kummaline oli olla natuke vähem kaetud kui mosleminaised ja pered seal kõrval. Aga keelatud ei olnud lääne inimestel ujuda nii nagu meil kombeks. Muidugi mitte liiga väljakutsuvates riietes. Õhtuti oli ujumiseks näiteks veel eraldi aeg ainult (moslemi)naistele.
Üleüldse on linn suhteliselt kosmopoliitne ja ranged riietumisnormid on leebemaks tehtud, turistidele. Eks aeg ja turism ja elu teeb oma töö, lisaks on Kuala Lumpur hetkel 1 kiiremini kasvavaid Kagu-Aasia suurlinnu (jõuliselt toob see ka uusi kombeid sisse).
Riietumisel täheldasin, et kui põlv paistab, on ülemine osa päris kinnine. Kui üleval õlga paljastavam pluus (mitte nabapluus või pisike maika!), siis allpool pikad püksid/seelik. See kehtis nii turistide kui asiaatide kohta. Moslemi naised olid alati hijabis ja maksimum kaetud, nagu ikka.
Õhtupoole käisime uuesti pargis mängimas ja otsisime ka toidupoodi, et mahla, puuvilju osta ja snäkke.
Leidsime selle ühe suure keskuse alt ja sealne valik pani ikka ahhetama korralikult. Aasia nagunii maisteainete, kastmete, toorainete paradiis, aga kui poes ikka 300 erinevat maitseainet koos näed, siis imetled suu lahti.
Mis üllatas - suurlinna kohta vaikne. Enamus autosid on (vist) elektriautod, hübriidid või gaasiautod, sellest ka nii väike müra. Inimesi samuti ei olnud massides tänaval, keegi ei aelenud ees, kõik mahutusid ära. Võibolla nad muidugi sellise kuumaga jala ei käigi, ainult turistid 😃
Eks siin ka on rohkem lärmakamaid kohti ja tippummikuid, aga meie kandis minimaalselt.
3.päev võttis vastu väsimusega meil kõigil. Kuumus ja uus keskkond vajavad harjumist. Jah, konditsioneere on igal pool ja piinlema ei pea:) Uurisin võimalusi külastada Petrona Kaksiktorne, aga piletid välja müüdud nädalaid ette. Mõtleme, äkki valime hoopis siis Kuala Lumpuri Torni (KL Tower), mis on maailma 7.torn kõrguselt ja ta konkureeribki hoolega Petrona Kaksiktornidega. Mõlemad pidid olema nii erinevad, et ei saa öelda - vot see on parem ja ägedam! Menetleme.
Lõunani taas pargis möllamist, peale seda sööma. Ja oh las ma nüüd ütlen - meie uus lemmikkohv on soolane kohv! Signature salty coffee. Kohvikus, kus sõime, hakaks see silma ja võtsime külmana. Suures vaskkruusis tuli šeigitud, helepruuni vahu ja õrna soolaampsuga kreemjas jook, täpselt õige magusaastmega. Mmmm!!
Miina une ajal käisin jalutasin hoolega ringi ja maandusin peenesse kaubanduskeskusesse. Neid siin jagub. Luksusbrände täis, siseaatriumite, 5 korrusega ja keerulise ülesehitusega, nii et enamus aega üritasin kuidagigi aru saada, KUS olen või KUHU pean tagasi jõudma. Ma ju ei orienteeru kuskil 😃 Aga koju tahtsin pärast saada. Ja mobiilset netti ju ka pole, et gepsuga muudkui uhkeldada. Selle "eksimise" hirmuga kiire tiiru tegin ja imetlesin väljapanekuid ja kaubavalikuid. Õnneks pole ruumi kohvris ja töötu olen ka! Miinale paar toredat jumpsuiti küll sain. Ja mööda ei läinud ka ägedast koogipoest, mille nimi karjus juba kaugelt mu isa nime PAUL 😃 Pidin ostam mõned kenadused sealt letist ja Pauli kotiga koju kepslema.
Ahjaa, ilm on vahelduvalt mitmekesine olnud. Paksu kuumuse sekka ka paduvihma ja tuulekest.
Hiljem basseini minnes tundus ka kohe sadama hakkavat, aga tühja sellest. Saime hoopis eestlastega kokku seal. Muidugi Peetrist, kust siis veel:) Kes olid tulnud Sri Lanka 1-kuulisest tripist 2 lapsega ja nüüd KL-is vahepeatus, edasi Langkawi saarele. Olen vist ka maininud, et kohtasime esimesi eestlase alles Koh Yao Yai saarel ja nüüd siin. Mujal on 95% venelaste ülekaal olnud. Lobisesime, jagasime kogemusi, Miina sai mängida nende 5-aastase tütrega mingil määral ja pärast käisime purskkaevushowd kõik kaemas ning natuke mänguplatsil tiirutamas, mis tähendas pigems seda, et iga laps jooksis oma asju ajama:)
4.päeval pidime optimistlikult varahommikul loomaaeda minema. Läksime natuke hiljem, sest noh, las magame. Loomaaed oli äge! See on top 3 lemmikloomaaedade hulgas nüüd. Oli hästi palju rohelust (nagu ikka), palju avarust, kõiki loomi sai vaadata (hästi ehitatud ja tehtud selles mõttes), nägi nii pandasid, hiigel-jõehobusid, leemureid, hiigel-kilpkonni, kobrat, taapir i(tapiir) jne, vabapidamise alal sai olla osade lindude seas (suured papagoid, paabulind, kanad, kanaarilinnud), paitada kitsetalli jne.
Olime koju jõudes läbi mis läbi ja muidugi, (unustamiste) järjejutuna pean mainima, et unustasime 1 koti takso pagassi 😃 Kuidas see juhtus, ei tea. Taksojuht uuris veel üle, kas kõik asjad said kaasa. Ja see õnnetu kott oli nagu peast pühitud. Kahtlustan kuumuse kõrvalnähtusid:) Tuli hakata kotti taga ajama. See polnudki lihtne. Õhtul kell 21.30 lõpuks saime oma kalli kotiga taaskohtuda.
Miina keeldus peale und uuesti seiklema minema, vaene laps tahtis niisama passida ja multikat vaadata, kogu aeg aetakse õue. Sest emmel on graafik ja kõik on veel tegemata ju, appi!
Chillisime siis niisama ujumas, ahjaa, sadas taas korralikult ka vihma, käisime pesu pesemas ja eks ka see oli korralik seiklus. Sest kuivati ei töötanud ja mu asjad seal sees, tuli oodata töömeest. Tegevust jagus kenasti terveks õhtuks, ütleme nii.
Õhtul muidugi tuli veel üllatus - Gaiusel hakkas tervise olukord viltu kiskuma veidi. Kurk valus, köha nats, nohuke, imelik olla. Kraadiklaas oli katki, aga arvatavasti lõi mingi aeg ka palavikku . No kas me tahame enne kojulendu haigeks jääda.... Viimased päevad ees. Mitu lendu.
Siin on kondiotsioneerid päris karmid, see pidev niiske nahaga külma siseruumi minek teeb oma töö.
Tais seda muret polnud, st ei mõjunud. Aga seal oli pigem rohkem ventilaatoreid, kondikaid pigem toidupoodides ja teatud siseruumides.
5.päev algaski faktiga, et Gaius jääb siruli. Covid-testi ka tegime, negatiivne. Mul endal hakkasid hirmust ka sarnased sümptomid tekkima ja parem oli lahkuda. Läksime Miinaga kahekesi Kuala Lumpuri Linnuparki, mis on maailma suurimaid avatud alaga selline park. Enamus linde lendab vabalt ringi ja passivad sul ees ja teel. Ülejäänud oma puurides või aladel rohkem kinni. Jälle tuleb öelda, et äge koht! Nagu hiiglaslikus botaanikaaias. Päris vihmametsa rajatud park, sinka-vonka teedega ja üles-alla jalutades saab nautida võimast loodust, tuhandeid linde (liigiliselt vist oli 300 erinevat). Paabulinnud tolgendavad jalus, ajades saba puhevile. Enamus tundmatuid liike, mille nime eesti keeles ma kohe öelda ei oskagi. Aga oli tore uudistada. Olid õpitoad lindude kohta, infoalad, isegi suur kosk ja laste mänguväljak (mis hetkel oli suletud).
Kojuminekuks mul wifit saada ei õnnestunud seal, et taksot tellida. Kuid väljapääsu juures mehed juba pakkusid küüti, nii et ei hakanud rohkem pead vaevama:) Kauplesin hindagi alla. Ja sõbralik härra viis meid kenasti koju, tegi isegi vahepeatuse panga juures, et saaksin raha välja võtta. Ja kuigi ta sai aru, et ma pole venelane ja Eesti on eraldi riik oma keelega (teadis okupatsioonist ja puha), pressis ta ikka jutu sisse muudkui üksikuid vene sõnu, ise nii õnnelik, et "Kas ütlesin õigesti? Mäletan natuke" (turistidelt õppinud) 😃 Ah las ta siis oli õnnelik.
Pärast lippasin ise apteeki imeravimeid hankima, et päästa Gaius ja ennetada oma algeid (kiskus ka vaikselt muudkui kiiva see värk). Tõin seal kotitäie aasia meditsiini superkraami ja lootsime parimat!
A kas te olete Kuala Lumpuris paljajalu paduvihmas koju lipanud? Ah ei ole? Mina olen!
Apteegist tulek sattus uue paduvihma ajale, ootasin mis ma ootasin, sadu järgi ei jäänud. Teed ujusid. Plätud tulid jalast lompides. Silkasin siis veidike paljajalu oma teed, läbimärg ja veidrat vaatepilti pakkuv, sest normaalsed naised siin niimoodi ei jookse!😃
Õhtupoole ei julgenudki muud teha suurt, et midagi hullemaks ei läheks või juurde ei tekiks. Tuli tegevuslistist osa asju maha kriipsutada. Puhkasime, mängisime, natuke jalutasime ka värskes soojas õhus, sõime jäätist pilvelõhkuja all pingil. Elul polnud miskit viga.
6.päev tervitas hästi natuke parema tervisega Gaiusel. Arutasime, et kas mehed on haigena rohkem hädad või neil ongi naistest alati raskemad haigused - valige ise! :) Eraldi seiklema ei läinud taas, ei riskinud. Mul endal ketras ka eri sümptomeid. Mingis osas need imeravimid töötasid ka, sest (veel) hullemaks ei olnud läinud, ära ka ei julge sõnuda. Olime ujumas (jahe vesi aitas), varjus seal mängimas, sõime, magasime kõik.
Õhtupoole käisime jalutamas ja ühes keskuses, otsimas Gaiusele habemeajajat (covid-test jätkuvalt näitas negatiivset), ta ei tahtnud puhmakasvanuna koju minna ja siin tehakse ülihästi säärast tööd:)
Õige mehe leidsime, mure murtud. Varusime ka snäkipoolist juba ette lennupäevale, sõime Taco Bellis (mina nostalgiast, Gaius esmakordselt, pidulik sündmus), saime vihmas koju minna (täna pool päeva taas sadas) ja oligi aeg õhtutoiminguteks.
7.päeval polnud tervisega enam nii hull. Nipet-näpet jäänud. Päris energilised veel mitte, aga miski on aidanud leevendada küll. Optimistlikult soovisin käia Batu Caves templi ja koobaste juures linnast veidi väljas. Ikkagi ikooniline värk ja rahvuslik aare. Kuigi Malaisias on indialasi ülivähe, asub siin ometi hindude suurim pühakuju ja templid koobastes. Jumaluse suur kuldne kuju, 42m pikkune, valvab sissepääsu koobastesse ja sinna üles viib 272 värvilist trepiastet.
Mõtlesin hästi vara ära käia ja siis ülejäänud päeva taas rahus kas ravida, taastuda, et homseks mitmeks lennuks võimalikult reibas olla. Nojah. Batu Caves´i jõudes oli ootamatult Miinal halb, oli uimasem, tahtis pikali ja asi ei paistnud hea. Kohe ei saanud aru, kuhu see olek tal tüürib. Tegime hästi kiire tiiru hiigelkuju juurde ja vaatlesime värvilisi treppe, mis viisid üles templikoobasteni. Ma käisin joostes üles ja alla ka. Treppidel ahistavad ulakad makaagid, kes harjunud inimestelt natuke toitu saama ja hoiavad kõigel silma peal:)
Kohutavalt räpane oli kogu ala ümbrus, sissepääs, trepid, koopaesine... Prügi lademetes. Prügihais. Julm ja kurb oli vaadata. Et kurat küll, kas raske koristada, kui nii tähtis koht ja tempel ja pühakuju? Kuala Lumpur ise on väga puhas. Kuna see hindu tempel, kas mõjutab nö India enda käegalöömise mentaliteet mustuse peale või muud põhjused, ei tea.
Koobastesse sisse ma ei läinud (seal asuvad templid), seda aega enam polnud, Miina tuli ära koju viia, oli selge. Taksos ta juba oksendaski 3x. Vaene taksojuht, kes esmalt püüdis meid aktiivselt oma taksole saada teiste kõrvalt ja siis sattus selline kombo. Vahepeal pidime kõik aknast õhku hingama. Aga ta jäi lõpuni viisakaks, sõbralikuks ja ulatas vett, kilekotti, salvrätte. Müstika.
Nali naljaks. Nüüd on meid siis 3 tõbist. 2 küll juba heas seisus, aga see 1 õnnetu on ikka väga õnnetu :(
Tõin apteegist taas kraami. Ravime. Ootame. Vaatame.
Muide, terve selle pea 3 kuu jooksul polnud Miina kordagi haige, v.a nüüd lõpuviirus (kuna see algas Gaiusest, siis süüdistame teda). Minuga sama, polnud kordagi mingit häda, v.a see lõputõbi, mis ei kulmineerunud õnneks raskeks, sai kiirelt abi. Gaius seevastu on olnud haige 3 korda - kaks korda kõhuviiruses ja nüüd kolmas kord siis mingi klassikalisem variant.
Juba see oligi reisi osas positiivne, et ei pidanud erinevate grippide ja muu koledustega vahelduseks võitlema.
Õhtul sai isegi nalja korraks. Gaius käis meie taksoteekonna riideid pesemas ja kõrval võttis kuivatist riideid 1 kõhetu asiaat. Vaatas Gaiust ja nentis mõtlikult: "Okey, now the men are doing laundry..." (Okei, nüüd pesevad siis mehed pesu). Gaius veeretas kuivati münte käes ja lisas: "Aga parem ongi kui raha meie käes, ei saa naisi usaldada". Kõhetu asiaat noogutas rõõmsalt ja sai tükk aega naerda.
8.päev ehk täna ongi meie kojumineku päev. Päeval lend Singapuri, sealt hilisõhtul Helsingisse ja siis koju....
Kokku 27h trippimist ja ca 16h sellest lendudga.
Miina on kõbusam, aga häigusjääkidega. Ja vaatame jooksvalt, kuidas kõik õnnestub.
Tulevikureisiks jäävad ette ootama seekord väisamata jäänud paigad nagu Chinatown, Food Truck Park (toiduautode park), KL Tower, mõned muuseumid, Iseseisvuse väljak ja palju muud. On, mida oodata ja vaadata. Äkki satumegi kunagi tagasi:)
Jube kiiresti läks see nädal. Kõiki detaile päris kirja ei jõudnud pannagi, nt ostis Gaius moslemismeeste traditsioonilise riietuse ja mütsi. Et kuidas me selleni üldse jõudsime läbi juhuse ja taksojuhi õpetuste järgi jne. Aga sobis nii hästi ja sai kohalikega pilti teha ning feimi:) Tervisehädad võtsid ka pea pool ajast. Sattusin fotonäitusele, kus sai näha 100 ikoonilist fotot Leica kaamera spetsidelt (austusavaldus Leica kaamerale). Pajatusi veel oleks, aga võibolla kuskil ülevaadetes veel avaldan mõningaid seiku lisaks.
Lennujaamas siin viimaseid ridu kirjutades saan lisada ka seiga, et ranges passikontrollis, kus taas pilti tehakse ja näpujäljed, sattus passikontrollija kõrvale ka teine tähtis ametnik. Tema vaatas muidega Gaiuse mütsi (kohvrisse ei mahtunud, kandis peas moslemi sametist kõva peakatet) ja kukkus lobisema. "Kas ostsid siit? Äge! Sa oleks pidanud pidulikud riided ka ostma"... ja kui selgus, et Gaius ostiski tavariided (mitte pidulikud), siis oli mees veel rohkem elevil ja hakkas pilte näitama, millised riideid ta mõtleb ja kui kenad need on:) Oli nii naljakas kui kmmaline sedasi vestleda seal, igatahes minult enam näpujälgi ei võetudki, olime omad joped, haha.
Kuala Lumpur aga jääbki meelde hea sõnaga: viisakus, vaoshoitus, abivalmidus, sõbralikkus ja hea toit. Vähe suurlinna närvilisust, st melu ja muu jagunes mõnusalt linnas ära (meie väikese kogemuse kaudu). Hea kohv. Igal pool kaardimaksed. Lihtne suhelda. Vot.
LÄBI ME REIS.
I-m-e-l-i-k on olla.
Kirjutan veel üldkokuvõtteid ka varsti. Tõmbame muljed kokku, mälestusi, teen teekonnakaardi ka, hea ise mäletada ja teil aimu saada, kus ja mis käidud sai.
Olge kannatlikud!
1. Kuala Lumpur 2. Petrona Kaksiktornid 3. KLCC park 4. Külm soolakohv!
5. Loomaaed 6.-7. Linnupark 8. PAUL´i koogiäri:)
9. Iluprotseduuril 10. Ekspromt fotonäitus 11.-13. Batu Caves
Natuke ei taha veel uskuda, et peamegi lahkuma siit Aasiast ja ees ootab külmem, niiskem, lörtsisem armas Eesti. Aga ootame oma kodukest näha.
Kuala Lumpur on täpselt mõnus lõpupeatus. Saab suurlinna tulesid, saab teistmoodi kultuuri ja uudistada muudkui ringi. Kõik on uus, võõras ja põnev.
Olemegi siin kuni 14.veebr ja siis Kuala Lumpur > Singapur > Helsingi > Tallinn.
KL tervitas kasvuhoone leitsakuga. Oli tuttav tunne. Samamoodi tundsime alguses Singapuris. Kohe olid riided niisked seljas tollal:) Vahepeal tundus, et harjusime ära, sest Phuketil mingi aeg enam nii hull polnud, eks merd ka ümberringi ja mingid tuulekesed liikusid, õhk ja kliima natuke teine. Siin aga pilvelõhkujate vahel jahutust suurt pole, otsime varju ja jahutame linna ühises purskkaevu-basseini kombos uures pargis.
Vahemärksuena ütlen ette, et ilm oli pooleks nii kuum, niiske ja päikseline kui ka paduvihmarohke ja pilvine. Kõike sai.
1.õhtu siin suures linnas oligi ainult magamaminekuks ja rõdult piiludes. Olime 16.korrusel, aga hoonete kõrguse järgi ümberringi tundus, nagu elaksime suvalisel 1.korrusel kuskil madalal. Inimesed ka siin väga sõbralikud, viisakad, hea inglise keelega. Armas on tervitamise žest - parem käsi suunatakse südame poole.
2.päeval sõime varakult hommikust, siin sai suurepärast kohvi (vahelduseks Tai Nescafe variandile), värskeid pirukaid, soovi järgi mune ja virnade viisi muid põnevaid toite. Maitsed olid väga head. Vaheldus Tai toitudele lausa mõnus. Külastasime kohe ka linna ägedamat parki KLCC, kus väga suurele alale mahutatud nii laste mänguväljakud (mänguplatside kombosid oli vähemalt 15-20, tundus), jooksurajad, palju-palju rohelust, joogiveekraanid, puhkealad, ühiskasutatav purskkaev, veejugade ja madala basseiniga ala (enda jahutamiseks) jne.
Park asus kohe me lähedal ja Miina oli müüdud:) Seal me korduvalt käisime ja aega veetsime liugu lastes, kiikudes, vees solberdades.
Pargi ühe otsa poole jäi ka Kuala Lumpuri nr 1 vaatamisväärsus Petrona Twin Towers, mis pargis olles oma hiiglaslike mõõtude, välimuse ja õhtul värvide mänguga korralikku vaatepilti pakkus. Tornid on maailma kõrgeimaid kaksiktornid (451.9m), kunagi ka lausa kõige kõrgemad ehitised maailmas, tänaseks säilitanud siis just kakskiktorni kõrgeima staatuse. Nad sümboliseerivad rahvuse julgust, initsiatiivi, energiat, enesekindlust ja palju muud. Õhtuti sai tornide ees näha Lake Symphony´t ehk purskkaevu-muusika-valguse-veeshow´d. Niiet tegevust ja vaatamist jagus kohe meie lähedale.
Kuumus oli korralik. Miina lasi ringi mänguplatsidel nagu hull, endale juuksed märjad ja me üritasime iga varju juures hinge tõmmata. Gaius, ka hull, üritas sel 2.päeval seal pargis joosta .....
Edasi otsisime mõnusa lõunasöögikoha, toit oli väga hea. Kodutee peal võtsime kohviauto-noormehelt jääkohvi ka ja elu tundus nii ilus!
Peale lõunaund testisime ära hotelli 9.korruse basseini. Midagi ette heita ei saa ka siin.
Veidi kummaline oli olla natuke vähem kaetud kui mosleminaised ja pered seal kõrval. Aga keelatud ei olnud lääne inimestel ujuda nii nagu meil kombeks. Muidugi mitte liiga väljakutsuvates riietes. Õhtuti oli ujumiseks näiteks veel eraldi aeg ainult (moslemi)naistele.
Üleüldse on linn suhteliselt kosmopoliitne ja ranged riietumisnormid on leebemaks tehtud, turistidele. Eks aeg ja turism ja elu teeb oma töö, lisaks on Kuala Lumpur hetkel 1 kiiremini kasvavaid Kagu-Aasia suurlinnu (jõuliselt toob see ka uusi kombeid sisse).
Riietumisel täheldasin, et kui põlv paistab, on ülemine osa päris kinnine. Kui üleval õlga paljastavam pluus (mitte nabapluus või pisike maika!), siis allpool pikad püksid/seelik. See kehtis nii turistide kui asiaatide kohta. Moslemi naised olid alati hijabis ja maksimum kaetud, nagu ikka.
Õhtupoole käisime uuesti pargis mängimas ja otsisime ka toidupoodi, et mahla, puuvilju osta ja snäkke.
Leidsime selle ühe suure keskuse alt ja sealne valik pani ikka ahhetama korralikult. Aasia nagunii maisteainete, kastmete, toorainete paradiis, aga kui poes ikka 300 erinevat maitseainet koos näed, siis imetled suu lahti.
Mis üllatas - suurlinna kohta vaikne. Enamus autosid on (vist) elektriautod, hübriidid või gaasiautod, sellest ka nii väike müra. Inimesi samuti ei olnud massides tänaval, keegi ei aelenud ees, kõik mahutusid ära. Võibolla nad muidugi sellise kuumaga jala ei käigi, ainult turistid 😃
Eks siin ka on rohkem lärmakamaid kohti ja tippummikuid, aga meie kandis minimaalselt.
3.päev võttis vastu väsimusega meil kõigil. Kuumus ja uus keskkond vajavad harjumist. Jah, konditsioneere on igal pool ja piinlema ei pea:) Uurisin võimalusi külastada Petrona Kaksiktorne, aga piletid välja müüdud nädalaid ette. Mõtleme, äkki valime hoopis siis Kuala Lumpuri Torni (KL Tower), mis on maailma 7.torn kõrguselt ja ta konkureeribki hoolega Petrona Kaksiktornidega. Mõlemad pidid olema nii erinevad, et ei saa öelda - vot see on parem ja ägedam! Menetleme.
Lõunani taas pargis möllamist, peale seda sööma. Ja oh las ma nüüd ütlen - meie uus lemmikkohv on soolane kohv! Signature salty coffee. Kohvikus, kus sõime, hakaks see silma ja võtsime külmana. Suures vaskkruusis tuli šeigitud, helepruuni vahu ja õrna soolaampsuga kreemjas jook, täpselt õige magusaastmega. Mmmm!!
Miina une ajal käisin jalutasin hoolega ringi ja maandusin peenesse kaubanduskeskusesse. Neid siin jagub. Luksusbrände täis, siseaatriumite, 5 korrusega ja keerulise ülesehitusega, nii et enamus aega üritasin kuidagigi aru saada, KUS olen või KUHU pean tagasi jõudma. Ma ju ei orienteeru kuskil 😃 Aga koju tahtsin pärast saada. Ja mobiilset netti ju ka pole, et gepsuga muudkui uhkeldada. Selle "eksimise" hirmuga kiire tiiru tegin ja imetlesin väljapanekuid ja kaubavalikuid. Õnneks pole ruumi kohvris ja töötu olen ka! Miinale paar toredat jumpsuiti küll sain. Ja mööda ei läinud ka ägedast koogipoest, mille nimi karjus juba kaugelt mu isa nime PAUL 😃 Pidin ostam mõned kenadused sealt letist ja Pauli kotiga koju kepslema.
Ahjaa, ilm on vahelduvalt mitmekesine olnud. Paksu kuumuse sekka ka paduvihma ja tuulekest.
Hiljem basseini minnes tundus ka kohe sadama hakkavat, aga tühja sellest. Saime hoopis eestlastega kokku seal. Muidugi Peetrist, kust siis veel:) Kes olid tulnud Sri Lanka 1-kuulisest tripist 2 lapsega ja nüüd KL-is vahepeatus, edasi Langkawi saarele. Olen vist ka maininud, et kohtasime esimesi eestlase alles Koh Yao Yai saarel ja nüüd siin. Mujal on 95% venelaste ülekaal olnud. Lobisesime, jagasime kogemusi, Miina sai mängida nende 5-aastase tütrega mingil määral ja pärast käisime purskkaevushowd kõik kaemas ning natuke mänguplatsil tiirutamas, mis tähendas pigems seda, et iga laps jooksis oma asju ajama:)
4.päeval pidime optimistlikult varahommikul loomaaeda minema. Läksime natuke hiljem, sest noh, las magame. Loomaaed oli äge! See on top 3 lemmikloomaaedade hulgas nüüd. Oli hästi palju rohelust (nagu ikka), palju avarust, kõiki loomi sai vaadata (hästi ehitatud ja tehtud selles mõttes), nägi nii pandasid, hiigel-jõehobusid, leemureid, hiigel-kilpkonni, kobrat, taapir i(tapiir) jne, vabapidamise alal sai olla osade lindude seas (suured papagoid, paabulind, kanad, kanaarilinnud), paitada kitsetalli jne.
Olime koju jõudes läbi mis läbi ja muidugi, (unustamiste) järjejutuna pean mainima, et unustasime 1 koti takso pagassi 😃 Kuidas see juhtus, ei tea. Taksojuht uuris veel üle, kas kõik asjad said kaasa. Ja see õnnetu kott oli nagu peast pühitud. Kahtlustan kuumuse kõrvalnähtusid:) Tuli hakata kotti taga ajama. See polnudki lihtne. Õhtul kell 21.30 lõpuks saime oma kalli kotiga taaskohtuda.
Miina keeldus peale und uuesti seiklema minema, vaene laps tahtis niisama passida ja multikat vaadata, kogu aeg aetakse õue. Sest emmel on graafik ja kõik on veel tegemata ju, appi!
Chillisime siis niisama ujumas, ahjaa, sadas taas korralikult ka vihma, käisime pesu pesemas ja eks ka see oli korralik seiklus. Sest kuivati ei töötanud ja mu asjad seal sees, tuli oodata töömeest. Tegevust jagus kenasti terveks õhtuks, ütleme nii.
Õhtul muidugi tuli veel üllatus - Gaiusel hakkas tervise olukord viltu kiskuma veidi. Kurk valus, köha nats, nohuke, imelik olla. Kraadiklaas oli katki, aga arvatavasti lõi mingi aeg ka palavikku . No kas me tahame enne kojulendu haigeks jääda.... Viimased päevad ees. Mitu lendu.
Siin on kondiotsioneerid päris karmid, see pidev niiske nahaga külma siseruumi minek teeb oma töö.
Tais seda muret polnud, st ei mõjunud. Aga seal oli pigem rohkem ventilaatoreid, kondikaid pigem toidupoodides ja teatud siseruumides.
5.päev algaski faktiga, et Gaius jääb siruli. Covid-testi ka tegime, negatiivne. Mul endal hakkasid hirmust ka sarnased sümptomid tekkima ja parem oli lahkuda. Läksime Miinaga kahekesi Kuala Lumpuri Linnuparki, mis on maailma suurimaid avatud alaga selline park. Enamus linde lendab vabalt ringi ja passivad sul ees ja teel. Ülejäänud oma puurides või aladel rohkem kinni. Jälle tuleb öelda, et äge koht! Nagu hiiglaslikus botaanikaaias. Päris vihmametsa rajatud park, sinka-vonka teedega ja üles-alla jalutades saab nautida võimast loodust, tuhandeid linde (liigiliselt vist oli 300 erinevat). Paabulinnud tolgendavad jalus, ajades saba puhevile. Enamus tundmatuid liike, mille nime eesti keeles ma kohe öelda ei oskagi. Aga oli tore uudistada. Olid õpitoad lindude kohta, infoalad, isegi suur kosk ja laste mänguväljak (mis hetkel oli suletud).
Kojuminekuks mul wifit saada ei õnnestunud seal, et taksot tellida. Kuid väljapääsu juures mehed juba pakkusid küüti, nii et ei hakanud rohkem pead vaevama:) Kauplesin hindagi alla. Ja sõbralik härra viis meid kenasti koju, tegi isegi vahepeatuse panga juures, et saaksin raha välja võtta. Ja kuigi ta sai aru, et ma pole venelane ja Eesti on eraldi riik oma keelega (teadis okupatsioonist ja puha), pressis ta ikka jutu sisse muudkui üksikuid vene sõnu, ise nii õnnelik, et "Kas ütlesin õigesti? Mäletan natuke" (turistidelt õppinud) 😃 Ah las ta siis oli õnnelik.
Pärast lippasin ise apteeki imeravimeid hankima, et päästa Gaius ja ennetada oma algeid (kiskus ka vaikselt muudkui kiiva see värk). Tõin seal kotitäie aasia meditsiini superkraami ja lootsime parimat!
A kas te olete Kuala Lumpuris paljajalu paduvihmas koju lipanud? Ah ei ole? Mina olen!
Apteegist tulek sattus uue paduvihma ajale, ootasin mis ma ootasin, sadu järgi ei jäänud. Teed ujusid. Plätud tulid jalast lompides. Silkasin siis veidike paljajalu oma teed, läbimärg ja veidrat vaatepilti pakkuv, sest normaalsed naised siin niimoodi ei jookse!😃
Õhtupoole ei julgenudki muud teha suurt, et midagi hullemaks ei läheks või juurde ei tekiks. Tuli tegevuslistist osa asju maha kriipsutada. Puhkasime, mängisime, natuke jalutasime ka värskes soojas õhus, sõime jäätist pilvelõhkuja all pingil. Elul polnud miskit viga.
6.päev tervitas hästi natuke parema tervisega Gaiusel. Arutasime, et kas mehed on haigena rohkem hädad või neil ongi naistest alati raskemad haigused - valige ise! :) Eraldi seiklema ei läinud taas, ei riskinud. Mul endal ketras ka eri sümptomeid. Mingis osas need imeravimid töötasid ka, sest (veel) hullemaks ei olnud läinud, ära ka ei julge sõnuda. Olime ujumas (jahe vesi aitas), varjus seal mängimas, sõime, magasime kõik.
Õhtupoole käisime jalutamas ja ühes keskuses, otsimas Gaiusele habemeajajat (covid-test jätkuvalt näitas negatiivset), ta ei tahtnud puhmakasvanuna koju minna ja siin tehakse ülihästi säärast tööd:)
Õige mehe leidsime, mure murtud. Varusime ka snäkipoolist juba ette lennupäevale, sõime Taco Bellis (mina nostalgiast, Gaius esmakordselt, pidulik sündmus), saime vihmas koju minna (täna pool päeva taas sadas) ja oligi aeg õhtutoiminguteks.
7.päeval polnud tervisega enam nii hull. Nipet-näpet jäänud. Päris energilised veel mitte, aga miski on aidanud leevendada küll. Optimistlikult soovisin käia Batu Caves templi ja koobaste juures linnast veidi väljas. Ikkagi ikooniline värk ja rahvuslik aare. Kuigi Malaisias on indialasi ülivähe, asub siin ometi hindude suurim pühakuju ja templid koobastes. Jumaluse suur kuldne kuju, 42m pikkune, valvab sissepääsu koobastesse ja sinna üles viib 272 värvilist trepiastet.
Mõtlesin hästi vara ära käia ja siis ülejäänud päeva taas rahus kas ravida, taastuda, et homseks mitmeks lennuks võimalikult reibas olla. Nojah. Batu Caves´i jõudes oli ootamatult Miinal halb, oli uimasem, tahtis pikali ja asi ei paistnud hea. Kohe ei saanud aru, kuhu see olek tal tüürib. Tegime hästi kiire tiiru hiigelkuju juurde ja vaatlesime värvilisi treppe, mis viisid üles templikoobasteni. Ma käisin joostes üles ja alla ka. Treppidel ahistavad ulakad makaagid, kes harjunud inimestelt natuke toitu saama ja hoiavad kõigel silma peal:)
Kohutavalt räpane oli kogu ala ümbrus, sissepääs, trepid, koopaesine... Prügi lademetes. Prügihais. Julm ja kurb oli vaadata. Et kurat küll, kas raske koristada, kui nii tähtis koht ja tempel ja pühakuju? Kuala Lumpur ise on väga puhas. Kuna see hindu tempel, kas mõjutab nö India enda käegalöömise mentaliteet mustuse peale või muud põhjused, ei tea.
Koobastesse sisse ma ei läinud (seal asuvad templid), seda aega enam polnud, Miina tuli ära koju viia, oli selge. Taksos ta juba oksendaski 3x. Vaene taksojuht, kes esmalt püüdis meid aktiivselt oma taksole saada teiste kõrvalt ja siis sattus selline kombo. Vahepeal pidime kõik aknast õhku hingama. Aga ta jäi lõpuni viisakaks, sõbralikuks ja ulatas vett, kilekotti, salvrätte. Müstika.
Nali naljaks. Nüüd on meid siis 3 tõbist. 2 küll juba heas seisus, aga see 1 õnnetu on ikka väga õnnetu :(
Tõin apteegist taas kraami. Ravime. Ootame. Vaatame.
Muide, terve selle pea 3 kuu jooksul polnud Miina kordagi haige, v.a nüüd lõpuviirus (kuna see algas Gaiusest, siis süüdistame teda). Minuga sama, polnud kordagi mingit häda, v.a see lõputõbi, mis ei kulmineerunud õnneks raskeks, sai kiirelt abi. Gaius seevastu on olnud haige 3 korda - kaks korda kõhuviiruses ja nüüd kolmas kord siis mingi klassikalisem variant.
Juba see oligi reisi osas positiivne, et ei pidanud erinevate grippide ja muu koledustega vahelduseks võitlema.
Õhtul sai isegi nalja korraks. Gaius käis meie taksoteekonna riideid pesemas ja kõrval võttis kuivatist riideid 1 kõhetu asiaat. Vaatas Gaiust ja nentis mõtlikult: "Okey, now the men are doing laundry..." (Okei, nüüd pesevad siis mehed pesu). Gaius veeretas kuivati münte käes ja lisas: "Aga parem ongi kui raha meie käes, ei saa naisi usaldada". Kõhetu asiaat noogutas rõõmsalt ja sai tükk aega naerda.
8.päev ehk täna ongi meie kojumineku päev. Päeval lend Singapuri, sealt hilisõhtul Helsingisse ja siis koju....
Kokku 27h trippimist ja ca 16h sellest lendudga.
Miina on kõbusam, aga häigusjääkidega. Ja vaatame jooksvalt, kuidas kõik õnnestub.
Tulevikureisiks jäävad ette ootama seekord väisamata jäänud paigad nagu Chinatown, Food Truck Park (toiduautode park), KL Tower, mõned muuseumid, Iseseisvuse väljak ja palju muud. On, mida oodata ja vaadata. Äkki satumegi kunagi tagasi:)
Jube kiiresti läks see nädal. Kõiki detaile päris kirja ei jõudnud pannagi, nt ostis Gaius moslemismeeste traditsioonilise riietuse ja mütsi. Et kuidas me selleni üldse jõudsime läbi juhuse ja taksojuhi õpetuste järgi jne. Aga sobis nii hästi ja sai kohalikega pilti teha ning feimi:) Tervisehädad võtsid ka pea pool ajast. Sattusin fotonäitusele, kus sai näha 100 ikoonilist fotot Leica kaamera spetsidelt (austusavaldus Leica kaamerale). Pajatusi veel oleks, aga võibolla kuskil ülevaadetes veel avaldan mõningaid seiku lisaks.
Lennujaamas siin viimaseid ridu kirjutades saan lisada ka seiga, et ranges passikontrollis, kus taas pilti tehakse ja näpujäljed, sattus passikontrollija kõrvale ka teine tähtis ametnik. Tema vaatas muidega Gaiuse mütsi (kohvrisse ei mahtunud, kandis peas moslemi sametist kõva peakatet) ja kukkus lobisema. "Kas ostsid siit? Äge! Sa oleks pidanud pidulikud riided ka ostma"... ja kui selgus, et Gaius ostiski tavariided (mitte pidulikud), siis oli mees veel rohkem elevil ja hakkas pilte näitama, millised riideid ta mõtleb ja kui kenad need on:) Oli nii naljakas kui kmmaline sedasi vestleda seal, igatahes minult enam näpujälgi ei võetudki, olime omad joped, haha.
Kuala Lumpur aga jääbki meelde hea sõnaga: viisakus, vaoshoitus, abivalmidus, sõbralikkus ja hea toit. Vähe suurlinna närvilisust, st melu ja muu jagunes mõnusalt linnas ära (meie väikese kogemuse kaudu). Hea kohv. Igal pool kaardimaksed. Lihtne suhelda. Vot.
LÄBI ME REIS.
I-m-e-l-i-k on olla.
Kirjutan veel üldkokuvõtteid ka varsti. Tõmbame muljed kokku, mälestusi, teen teekonnakaardi ka, hea ise mäletada ja teil aimu saada, kus ja mis käidud sai.
Olge kannatlikud!
1. Kuala Lumpur 2. Petrona Kaksiktornid 3. KLCC park 4. Külm soolakohv!
5. Loomaaed 6.-7. Linnupark 8. PAUL´i koogiäri:)
9. Iluprotseduuril 10. Ekspromt fotonäitus 11.-13. Batu Caves
Vastused puuduvad