Elu pärast: mida siis arvame
Tervitused!
Kodus. Hall, niiske, külm. Tuttav kõk. Tore kodus olla:)
Reisipeatükk on läbi saanud. Vägagi märkamatult. Pea 3 kuud (12 nädalat, 84 päeva)) tundus ühtaegu nii lühike kui ka üüratult pikk. Tuli 3 riiki: Singapur, Tai (Phuket, Koh Yao Yai) ja Malaisia (Kuala Lumpur).
Mõtlesin veidi kokku võtta reisimuljeid. Rohkem ka endale arhiveerimiseks, aga võibolla mõnelgi tore lugeda kokkuvõtet. Reisimisega on nii, et aeg käib hoopis teistmoodi, kui kodus. Alati. Meil oli algul väike puhkuseperiood (Gaiusel siis), hiljem kaugtöö rütmis ja siis Kuala Lumpuris ka puhkusena viimane reisiosa. Suurem osa kaugtöö ajast eladki justkui tavaelu rutiinis, natuke. Selle vahega, et ajavahe võimaldas mõnusasti lõunani midagi ette võtta ja nautida aega, ning hiljem sai tööle keskenduda, ja ka seal vahel "lõunapausil" kas ujuda või söömas käia vms. Nii palju kui sai ja jõudsime, seiklesime ringi erinevate vahenditega, tegelesime tavaliste asjadega (pesu, vahel söögitegemist, olenevalt elukohast ka koristamist, muid asjatamisi nagu koduski, poes käigud, suhtlemised jne), uurisin kas uute elukohtade või vaatamisväärsuste kohta jne. Päevad tundusid pikemad. Igav ei olnud. Oli hoopis huvitavam ... Aga igatsesime vahelduva eduga vaatama kõigele ka Eesti toitu, oma sõpru, peret. See oli ainuke puudus võõrsil resideerudes. Kuid saadud kogemust ei muudaks. Ei teeks midagi teistmoodi.
Niisiis. Mõned reisifaktid ja kokkuvõtted. Tai kohta just.
Kolimised
Kokku kolisime 11 korda. Sellest Phuketil 8 korda, lähisaarel Koh Yao Yail 1 kord, Singapur 1 kord ja Kuala Lumpur ka 1 kord. Seda on päris palju, aga see andis korraliku ülevaate ja ampluaa Phuketi eri paikadest, igal pool oli oma vaib ja stiil ja melu. Nii suuri erinevusi algul ei oodanud. Kui olid kuskil ära harjunud teatud mugavuste või isegi poevalikuga, siis teises kohas tuli muudmoodi harjuda.
Ametlik trajektoor oli nii: Singapur - Karon (Phuket) - Kata (Phuket) - Chalong (Phuket) - Phuket Town (Phuket) - Chalong (Phuket) - Nai Yang (Phuket) - Koh Yao Yai saar - Nai Yang/Mai Khao (Phuket) - Patong (Phuket) - Kuala Lumpur (Malaisia).
Lemmikkoht Koh Yao Yai saar oma metsikuse, rahu, looduse ja seikluste poolest.
Phuketil oli lemmikut raske nimetada, sest absoluutselt igal kohal olid oma head ja vead. Ja oleneb, kui kauaks kuskile minna ja mis eesmärk on. Veidike kisub meil sümpaatsuse poolelt Phuketi lõunaossa, Nai Harn/Rawai kanti ja siis Phuketi ülaosasse ka sellise lopsakuse ja teistmoodi tunde tõttu, Nai Thon, Banana Beach jt lähikohad.
Kui aga olla kohal lühemat aega ja mugavalt kõike nautida, siis klassikalised Kata, Kata Noi, Karon on igati uut reisi väärt ja peatume uuesti kindlasti!:)
Transport
Proovisime ära pea kõik liiklemisvahendid, korduvalt.
Takso, kohalik Grab-äpp, Bolt, tuk-tuk, kohalik lahtine buss, tavaline buss, laev/paat, rendiauto, roller, külgkorviga roller, jalgratas.
Saan soovitada seda, et Bolt on odavam, kui Grab!
Ja igasugu fikseeritud hindadega takso-hõikajad ja pakkujad on ka kallimad kui Bolt (igal pool on taksokohad, kus juhid viivad siis kindlatesse kohtadesse, fix hindadega - kõik Phuketi põhikohad alati esindatud, kuhu enamus turiste sõidavadki). Hind võib erineda ka 50%.
Alati oleneb ka, kus oled ja kuhu tellid, kui Boltiga ei vea, pead muu variandi ikka valima.
Sellised näpunäited siis.
Kõige põnevamad liiklemisvahendid oli kohalik muidugi lahtine sinine buss ja külgkorviga roller:) Mõlemad pakkusid toredasti nalja ja seiklusi.
Söök-jook
Sellest osast võibki kirjutama jääda. Valik on üüratu. Ja samas ei oska midagi valida. Sama seis nagu poes, kus hunnikute viisi erinevaid leibu ja saiu ja ei jõua kursis olla, mis uus toode ja mida tahaks...ja lõpuks ostad ikka oma Rukkipala ja Kirde saia, sest tuttav ja hea:)
Menüüd olid igal pool vähemalt 20 lehekülge. Ausõna ei liialda. Okei, mõnel pool 10, aga mõnel ka 30 võibolla. Iga väike müügikäru omas ka pikka listi. Iga kord imestasime, et kuidas see tooraine majandamine ära tasub ja kogu seda kaadervärki majandada. Eks paljud toidud erinesid väikestes detailides, aga ka maitsenüanssides: olid eraldi riisiroogade lehed ja nuudlite lehed ja kalatoitude listid ja suupisted ja mereannid ja sekka mõnel pizzad, pastad, salatid, võileivad jne. Terve reis mõtlesin, et teen mingi aeg menüüdest pilte. Aga kas mul on pilte? Ei. Sest iga kord hakkasime taas õhku ahmima, et jälle nii suur valik ja appi, mida siis sööme ja mida Miina sööb. Ja sinna see aur ja mälunatuke läks. Iga jumala kord.
Suur pluss, et toidupildid olid ka alati juures. Need enamasti vist netist võetud, sest ega alati see toit muidugi selline välja ei näinud.
Kunagi juba kirjutasin, et enamus ajast toodi toite lauale nii, nagu kokk valmis jõudis, polnud vahet kas eelroog pärast või kelelgi toit 10min hiljem teistest. Sellega harjub.
Samuti sellega, et kuigi alati näpuga näitad nii pilti kui toitu ja teenindaja loeb/vaatab seda nii tai kui inglise keeles, siis käidi veel hiljem üle küsimas igaks juhuks ja vahel tuli parandusi teha:)
A see kõik ei häirinud meid. Käib reisimise juurde, üllatud korraks ära ja arutad kõva häälega ning unustad.
Nipp: kui tšillit väga ei armasta, ära lase üldse seda lisada! Iga jumala kord, kui ütlesime, et seekord palun ainult hästi natuke tšillit (näitad veel näpuga 2mm sutsukest), rõhutad 3x üle, siis saad ikka sellise Eesti mõistes 2-tärni tugevusega roa 😃 No mis teha. Higistad. Ja sööd.
Sõime kõikvõimalikes kohtades segamini. Müügikärudest, valmis tehtud potiroogi (st ei tehtud sinu tellimuse peale, vaid müüdigi 4 alumiinimumpotist kodus valmis keedetud erinevat rooga, välimuse järgi tuli osta, sest öelda nad ei osanud, mis see on 😃 rohkem kohalikele lõunasöögiks), väiksemates pererestodes, suuremates turistikohtades, katsetasime erinevaid kööke, tellisime ka toiduäpi kaudu, mugisime puuvilju.
Jookidega oli nii, et kõik on magus. Hästi magus. Igasugu limonaadid või muud joogid. Õppisime kiirelt ütlema, et "Suhkrut/siirupit palun mitte" (seal, kus eraldi lisatakse) , aga tihti nad ei saanud hästi aru, mida mõtleme:) Sellega oligi siis pidev võitlus ja selgitamine käte/jalgadega. Alati ei õnnestunud, siis tuli see suhkur alla neelata ikka 😃
Alkoholi jookidest olen ka piisavalt vist kirjutanud. Õlut oli 3 sorti, kõik lahjemad ja sellised keskmised. Aga sooja ilmaga sobisid. Kokteile sai igat sorti ja igal pool, hinnad erinesid 3x lausa. Niiet me vahel saime hästi juua, kui nii saab öelda ja vahel ei raatsinud 😃
Inimesed
Inimesed on siin sõbralikud ja head. Inglise keelega nirusti, aga ikkagi sõbralikud. Alati oli turvaline olla. Ka oma vara suhtes. Kõik, mida kaotasime, saime tagasi. Rannas olid kõigil asjad laiali, kohalikud väikesed rannamüügikärud ja putkad olid ka valvuriks. Ps. see ei välista, et vargaid ei eksisteeri, kuid kuidagi üldine eluolu, tunne ja kogemus oli selles osas positiivne ja mõnus.
Laste vastu oldi alati eraldi tähelepanelikud. Jah, valge turist, see saab nagunii topelt tähelepanu. Kuid seda nägi mujalgi igati, kohalike laste suhtes. Neile kohe meeldis viibata ja uudistada, banaani anda või natuke kaasa lollitada.
Kauplemine
Sellega on nii, et ega eestlane ei armasta kauplemist. Võõras, tüütu. Siin oli see kombeks turul või mujal, kui hinnad polnud avalikud. See polnud nii agressiivne või pealetükkiv, nagu nt Egiptus, Türgi, kus tuleb aega varuda ja kogu kauplemise kadalipp läbida pikalt. Aga see oli siiski häiriv natuke, ei tahtnud, ei viitsinud kaubelda. Seega enamasti me proovisime osta sealt, kus ei pidanud seda väga tegema ja kui pidi, siis püsisime minimaalse "1-2x kaupled ja kõik" meetodil. Keskustes või muudes ametlikes kohtades olid fikseeritud hinnad ja seal sellest pääses. Turul ja mujal mitte.
Mida nägime ja kogesime
Linde! Putukaid! Palme! Nahkhiiri! Krabisid! - neid kõige rohkem 😃
Loodus on äge ja lopsakas, nagu ma 100x kirjutanud olen. Linnud on meeletult valjud ja neid jagub igale poole. Krabisid uudistasime nõrkemiseni. Igasugu muid putukaid ka. Kui sattusime elama/trippima rohkem vaiksemasse kohta ja džungli äärde, siis need hääled seal on ikka (öö)vaikuses vägagi kõrvulukustavad. Põnev oli.
Gekosid siblis majaseintel. Gaius sattus vee all vastamisi mureeniga. Ja Katal olles jõesängis varaanile.
Koeri on väga palju ja tundus, et kõik nad ongi suht kodutud. Või siis on loomapidamisstiil selline. Iga toidupoe ees oli 1-2 koera pikutamas nonstop. Kas said sealt süüa või töötasid peremehed seal, ei tea. Koerad on keskmist kasvu täiesti, mitte väikesed nunnud krantsid, ikka korralikud lühikarvalised volaskid. Lisaks poeesisele lonkisid nad igal pool ringi. Suurtes kohtades oli suva, nad kõik aeglased ja rahulikud (palavus ka). Aga paaris väiksemas kohas oli pimedas hirmutav küll ja ma üksi ei julgenud liikuda. Kasse jagus ka, aga vähem.
Sai käidud Big Buddha juures, elevantide varjupaigas, sinise laguuni teemapargis, paludel rolleriseiklustel, kinos, turgudel, Phuketi linnas ja vanalinnas, teisel saarel Koh Yao Yail, kõige pikemal rannaribal, kõige salajasemas rannas, sadamates, rätsepa juures, süüa putukaid, näha ööelu (Gaiuse õnn), suhelda kohalikega, ujuda 100 erineval moel ja kohas, süüa uusi toite, saada massaaže, näha loomi ja linde ja putukaid, kuulata ööhääli ja vaadata džunglit... nimekiri on lõputu, mälestused hindamatud.
Liiklus
Hirmujutte liiklusest olin lugenud, Tegelikkus polnud nii hirmus. Phuketil. Mujal Tais kindlasti kõik erineb ja seetõttu absoluutsele tõele ei pretendeeri. Alguses oli ikka veider ja harjumatu vasakpoolne liiklus, mitmes sõidures autod-rollerid segamini traavimine, jalakäijate olematud võimalused tihti jne. Aga ometi kõik toimis. Selles segasummas oli teatud korrapära ja nad kõik eluaeg harjunud arvestama rolleritega igal suunal, nurgal ja jalus. Sest suurem osa liiklebki rolleritega, nii saab kiiremini, lihtsamini parkida (autoga oli see võimatu missioon, ruumi pole kuskil), samuti liikluses autodest ummikutes ette minna, rolleritele tihti oli lausa oma rada ja kõik arvestasid üksteisega, mingit tüütrut signaalitamist polnud (nagu see tavaliselt Itaalias, Kreekas tavaks).
Niiet asjad toimisid. Liiklus sujus. Sinuga arvestati. Hirmu polnud. Ka jalakäijana harjus. Tuli lihtsalt astuda teele - nad oskasid kohe sujuvalt su ümber edasi liigelda 😃
Mis oli huvitav
Algul oli üllatav, et kohalikud ise pikkades pükstes ja pikkade varrukatega alati. Pluss tihti pusa. Sokid varbavahe plätudega. Kas palav pole? Mingi aeg sain aru, et see kaval trikk ja füüsika kuumuse, rollerisõidu tuule/palavuse/põlemise kaitseks.
Harjumatu oli ka näha paljusid veel maske kandmas. Meil siin on see natuke juba unustatud teema, seal aktuaalne. Just teenindajad olid kõik maskides, igal pool, alati. Üksi autos maskiga, Üksi rolleril maskiga. Üksi tänaval kõndides maskiga.
Nende mälu on erakordne. Nägude mälu. Alati mäletasid, kui tellisid toitu (kuigi sabas palju inimesi) ja tulid 20min hiljem järgi. Tsekke või muud nad ju ei kasuta. Kui läksid kuhugi 2.korda midagi ostma või sööma (ma ei räägi mingist hiigelsuurest restoranist), mäletasid sind. Kui Gaius rannamüügimehelt uuris paaniflöödi kohta ja proovis tingida (kaup jäi katki), mäletas tüüp kohe järgmisel päeval teda ja ka lepitud hinda.
Kunagi kirjutasin, kuidas saime tasuta rollerikiivrid ca 3 nädalaks, ilma nime, kokkuleppe või muuta - lihtsalt too tagasi ja ta mäletas sind. Näiteid on palju.
Mis häiris
Ühekordse plastiku kasutus. Sest söögikohti ja putkasid on hiigelpalju, kõik ju pakuvad kaasaostu, mis omakorda tähendab ühekordseid topse, karpe, söögiriistu jne. Ühtepidi paratamatu (suurriik, kõik otsivad elamiseks tööd ja teenistust, igal perel oma käruke jne) ja teistpidi nii valusalt kriipiv. Prügikaste oli vähe. Sildid küll igal pool, et "Let´s keep Phuket clean" ("Hoiame Phuketi puhtana!"), aga kuhu sa selle prügi paned siis? (Rumal) turist jätab oma topsid ja karbid lõpuks kuhugi maha, kuna pole lihstalt kuhugi visata.
Me isegi jalutasime tihti koduni välja oma prügiga, vahepeal polnudki kuskile panna, aga maha ei visanud kordagi. Loomulikult. Samuti üritasime ise võimalusel oma ühekordseid söögiriistu kasutada või sama karpi või kilekotte mitte võtta.
Kurb oli. Näha ka väikerandades, kuidas kalamehed sadamas oma prügi sees solberdasid, sest neile see vist tavaelu. St teevad oma tööd, prügi on prügi, pole nende mure. Meie oma läänerigi heaoluühiskonnas tegeleme kekskkonna säilimise ja puhtusega, meil ei ole nii palju ellujäämise küsimust 70 milj elanikuga riigis.
Kõik oli kiletatud. Üksik banaan kiletatud poes. Kiletatud üksik õun pannakse automaatselt kilekotti.
Kaasaostu külmad kohvid-teed eraldi kilekotti, söögid jne ka omaorda eraldi kilekottidesse.
Pidev võitlus, et eieieie, me ei taha kilekotti!
Miina
Vot Miina oli küll tubli. Kõik vintsutused just talus hästi. Lausa ootas lende, busse, rolletit või muud seiklust. Ei hädaldanud kinkadi-kõnkadi teedel külgkorvis sõidul, ei hädaldanud bussis seistes või palavas rappudes, ei hädaldanud vihmas ja 27h kestval koduteel. Jah, eakohast vingu ja muud ikka sai ka, ärme nüüd üle idealiseeri, aga lapse vaates oli seda loogilistes kohtades ja põhjustel. Ja see käib igati asja juurde!:) Meil oli temaga tore ja lõbus ja südamest naerda sai vähemalt 1x päevas.
Lisaks sai harjutatud "väljas söömist", sest selle pea 3 kuu jooksul tuli 1-3x päevas kuskil ikka tiksuda või kaasa haarata miskit või oodata või laua taga ilusti 1-1,5-2h veeta. Õppis kenasti oma meelt lahutama olemasolevate vahenditega nagu nt hambatikud, soolatops, tšillipudelid, mängis maas vedelevate kivikestega ja tatsas ringi.
Suurim kompliment oli ühes söögikohas, kus lauale toodi pliit ja menüüst valisid tooraineid/komplekte ning siis ise keetsid endale süüa. Aeganõudev protsess, aga väga huvitav. Igatahes seal meie Miinake lahutas oma meelt siis salvrätitopsiga ja millega iganes, mängis laua juures, sõi vahepeal. Kõrval istunud keskealine paar (khm khm, meist natuke vanemad) tulid pärast oma sööki meie laua juurde ja ütlesid, et nad soovivad komplimendi teha, et meie laps on super hästi end restoranis ülevalpidav lapsuke 😃 Et nii hea laps. Uskumatu vaatepilt. Vähe ei olnud tore seda kuulda:) Vahel veab selle käitumisega (ideaalpere ei ole, olge nüüd!).
Singapur ja Kuala Lumpur
Need 2 vahepeatust olid igati väärt. Nii sarnased ja samas nii erinevad kohad.
Singapur suursugune, üle võlli asjade ja teostustega kohati, roheline ja puhas. Söögivalik samas natuke kesisem ja ühekülgne, kui soov ajada läbi mõistliku hinnaklassiga. Restoranid ja peenemad kohad on äärmiselt kallid. Vaadata, uudistada, külastada oli palju tegelikult ja inimesed sõbralikud. Ühistransport odav ja mugav.
Kuala Lumpur oli samuti suursugune, roheline, ägeda linnapargi ja vaatamisväärsustega. Söögivalik üllatas - head, mõistliku hinna ja kvaliteediga igasuguseid kohti oli, erinevaid kööke. Suurepärane soolakohv. Selles edastas ta Singapuri. Vaadata ja uudistada oli samuti piisavalt, kõike ei jõudnudki. Inimesed veel sõbralikumad, viisakad, tähelepanelikud. Taksod odavad.
Mõlemat külastaks kindlasti veel, kui võimalus avaneks.
Kõik mälestused ei mahu kirjapilti, kõik ei ole teistele nii huvitavad kui meile või on rohkem situatsoonikoomika.
Ma tegin isegi kaardi, et mäletaks ise ja saaksite teiegi kaeda. Mis sika-vonka teed said uudistatud ja paigad käidud.
1. Phuketi ja Koh Yao Yai kaart (ringiga paigad, kus sai oldud kas pikemalt või käidud korduvalt). Kaardil nähtavate (maan)teede rägastik annab aimu, kuidas kuhugi saab jõuda ja kui suure ringiga:) Sinka-vonka enamus läbi sõidetud.
2. Esmalt Singapuri peatus > Phuket, tagasitee Phuket > Kuala Lumpur > Singapur
Kodus. Hall, niiske, külm. Tuttav kõk. Tore kodus olla:)
Reisipeatükk on läbi saanud. Vägagi märkamatult. Pea 3 kuud (12 nädalat, 84 päeva)) tundus ühtaegu nii lühike kui ka üüratult pikk. Tuli 3 riiki: Singapur, Tai (Phuket, Koh Yao Yai) ja Malaisia (Kuala Lumpur).
Mõtlesin veidi kokku võtta reisimuljeid. Rohkem ka endale arhiveerimiseks, aga võibolla mõnelgi tore lugeda kokkuvõtet. Reisimisega on nii, et aeg käib hoopis teistmoodi, kui kodus. Alati. Meil oli algul väike puhkuseperiood (Gaiusel siis), hiljem kaugtöö rütmis ja siis Kuala Lumpuris ka puhkusena viimane reisiosa. Suurem osa kaugtöö ajast eladki justkui tavaelu rutiinis, natuke. Selle vahega, et ajavahe võimaldas mõnusasti lõunani midagi ette võtta ja nautida aega, ning hiljem sai tööle keskenduda, ja ka seal vahel "lõunapausil" kas ujuda või söömas käia vms. Nii palju kui sai ja jõudsime, seiklesime ringi erinevate vahenditega, tegelesime tavaliste asjadega (pesu, vahel söögitegemist, olenevalt elukohast ka koristamist, muid asjatamisi nagu koduski, poes käigud, suhtlemised jne), uurisin kas uute elukohtade või vaatamisväärsuste kohta jne. Päevad tundusid pikemad. Igav ei olnud. Oli hoopis huvitavam ... Aga igatsesime vahelduva eduga vaatama kõigele ka Eesti toitu, oma sõpru, peret. See oli ainuke puudus võõrsil resideerudes. Kuid saadud kogemust ei muudaks. Ei teeks midagi teistmoodi.
Niisiis. Mõned reisifaktid ja kokkuvõtted. Tai kohta just.
Kolimised
Kokku kolisime 11 korda. Sellest Phuketil 8 korda, lähisaarel Koh Yao Yail 1 kord, Singapur 1 kord ja Kuala Lumpur ka 1 kord. Seda on päris palju, aga see andis korraliku ülevaate ja ampluaa Phuketi eri paikadest, igal pool oli oma vaib ja stiil ja melu. Nii suuri erinevusi algul ei oodanud. Kui olid kuskil ära harjunud teatud mugavuste või isegi poevalikuga, siis teises kohas tuli muudmoodi harjuda.
Ametlik trajektoor oli nii: Singapur - Karon (Phuket) - Kata (Phuket) - Chalong (Phuket) - Phuket Town (Phuket) - Chalong (Phuket) - Nai Yang (Phuket) - Koh Yao Yai saar - Nai Yang/Mai Khao (Phuket) - Patong (Phuket) - Kuala Lumpur (Malaisia).
Lemmikkoht Koh Yao Yai saar oma metsikuse, rahu, looduse ja seikluste poolest.
Phuketil oli lemmikut raske nimetada, sest absoluutselt igal kohal olid oma head ja vead. Ja oleneb, kui kauaks kuskile minna ja mis eesmärk on. Veidike kisub meil sümpaatsuse poolelt Phuketi lõunaossa, Nai Harn/Rawai kanti ja siis Phuketi ülaosasse ka sellise lopsakuse ja teistmoodi tunde tõttu, Nai Thon, Banana Beach jt lähikohad.
Kui aga olla kohal lühemat aega ja mugavalt kõike nautida, siis klassikalised Kata, Kata Noi, Karon on igati uut reisi väärt ja peatume uuesti kindlasti!:)
Transport
Proovisime ära pea kõik liiklemisvahendid, korduvalt.
Takso, kohalik Grab-äpp, Bolt, tuk-tuk, kohalik lahtine buss, tavaline buss, laev/paat, rendiauto, roller, külgkorviga roller, jalgratas.
Saan soovitada seda, et Bolt on odavam, kui Grab!
Ja igasugu fikseeritud hindadega takso-hõikajad ja pakkujad on ka kallimad kui Bolt (igal pool on taksokohad, kus juhid viivad siis kindlatesse kohtadesse, fix hindadega - kõik Phuketi põhikohad alati esindatud, kuhu enamus turiste sõidavadki). Hind võib erineda ka 50%.
Alati oleneb ka, kus oled ja kuhu tellid, kui Boltiga ei vea, pead muu variandi ikka valima.
Sellised näpunäited siis.
Kõige põnevamad liiklemisvahendid oli kohalik muidugi lahtine sinine buss ja külgkorviga roller:) Mõlemad pakkusid toredasti nalja ja seiklusi.
Söök-jook
Sellest osast võibki kirjutama jääda. Valik on üüratu. Ja samas ei oska midagi valida. Sama seis nagu poes, kus hunnikute viisi erinevaid leibu ja saiu ja ei jõua kursis olla, mis uus toode ja mida tahaks...ja lõpuks ostad ikka oma Rukkipala ja Kirde saia, sest tuttav ja hea:)
Menüüd olid igal pool vähemalt 20 lehekülge. Ausõna ei liialda. Okei, mõnel pool 10, aga mõnel ka 30 võibolla. Iga väike müügikäru omas ka pikka listi. Iga kord imestasime, et kuidas see tooraine majandamine ära tasub ja kogu seda kaadervärki majandada. Eks paljud toidud erinesid väikestes detailides, aga ka maitsenüanssides: olid eraldi riisiroogade lehed ja nuudlite lehed ja kalatoitude listid ja suupisted ja mereannid ja sekka mõnel pizzad, pastad, salatid, võileivad jne. Terve reis mõtlesin, et teen mingi aeg menüüdest pilte. Aga kas mul on pilte? Ei. Sest iga kord hakkasime taas õhku ahmima, et jälle nii suur valik ja appi, mida siis sööme ja mida Miina sööb. Ja sinna see aur ja mälunatuke läks. Iga jumala kord.
Suur pluss, et toidupildid olid ka alati juures. Need enamasti vist netist võetud, sest ega alati see toit muidugi selline välja ei näinud.
Kunagi juba kirjutasin, et enamus ajast toodi toite lauale nii, nagu kokk valmis jõudis, polnud vahet kas eelroog pärast või kelelgi toit 10min hiljem teistest. Sellega harjub.
Samuti sellega, et kuigi alati näpuga näitad nii pilti kui toitu ja teenindaja loeb/vaatab seda nii tai kui inglise keeles, siis käidi veel hiljem üle küsimas igaks juhuks ja vahel tuli parandusi teha:)
A see kõik ei häirinud meid. Käib reisimise juurde, üllatud korraks ära ja arutad kõva häälega ning unustad.
Nipp: kui tšillit väga ei armasta, ära lase üldse seda lisada! Iga jumala kord, kui ütlesime, et seekord palun ainult hästi natuke tšillit (näitad veel näpuga 2mm sutsukest), rõhutad 3x üle, siis saad ikka sellise Eesti mõistes 2-tärni tugevusega roa 😃 No mis teha. Higistad. Ja sööd.
Sõime kõikvõimalikes kohtades segamini. Müügikärudest, valmis tehtud potiroogi (st ei tehtud sinu tellimuse peale, vaid müüdigi 4 alumiinimumpotist kodus valmis keedetud erinevat rooga, välimuse järgi tuli osta, sest öelda nad ei osanud, mis see on 😃 rohkem kohalikele lõunasöögiks), väiksemates pererestodes, suuremates turistikohtades, katsetasime erinevaid kööke, tellisime ka toiduäpi kaudu, mugisime puuvilju.
Jookidega oli nii, et kõik on magus. Hästi magus. Igasugu limonaadid või muud joogid. Õppisime kiirelt ütlema, et "Suhkrut/siirupit palun mitte" (seal, kus eraldi lisatakse) , aga tihti nad ei saanud hästi aru, mida mõtleme:) Sellega oligi siis pidev võitlus ja selgitamine käte/jalgadega. Alati ei õnnestunud, siis tuli see suhkur alla neelata ikka 😃
Alkoholi jookidest olen ka piisavalt vist kirjutanud. Õlut oli 3 sorti, kõik lahjemad ja sellised keskmised. Aga sooja ilmaga sobisid. Kokteile sai igat sorti ja igal pool, hinnad erinesid 3x lausa. Niiet me vahel saime hästi juua, kui nii saab öelda ja vahel ei raatsinud 😃
Inimesed
Inimesed on siin sõbralikud ja head. Inglise keelega nirusti, aga ikkagi sõbralikud. Alati oli turvaline olla. Ka oma vara suhtes. Kõik, mida kaotasime, saime tagasi. Rannas olid kõigil asjad laiali, kohalikud väikesed rannamüügikärud ja putkad olid ka valvuriks. Ps. see ei välista, et vargaid ei eksisteeri, kuid kuidagi üldine eluolu, tunne ja kogemus oli selles osas positiivne ja mõnus.
Laste vastu oldi alati eraldi tähelepanelikud. Jah, valge turist, see saab nagunii topelt tähelepanu. Kuid seda nägi mujalgi igati, kohalike laste suhtes. Neile kohe meeldis viibata ja uudistada, banaani anda või natuke kaasa lollitada.
Kauplemine
Sellega on nii, et ega eestlane ei armasta kauplemist. Võõras, tüütu. Siin oli see kombeks turul või mujal, kui hinnad polnud avalikud. See polnud nii agressiivne või pealetükkiv, nagu nt Egiptus, Türgi, kus tuleb aega varuda ja kogu kauplemise kadalipp läbida pikalt. Aga see oli siiski häiriv natuke, ei tahtnud, ei viitsinud kaubelda. Seega enamasti me proovisime osta sealt, kus ei pidanud seda väga tegema ja kui pidi, siis püsisime minimaalse "1-2x kaupled ja kõik" meetodil. Keskustes või muudes ametlikes kohtades olid fikseeritud hinnad ja seal sellest pääses. Turul ja mujal mitte.
Mida nägime ja kogesime
Linde! Putukaid! Palme! Nahkhiiri! Krabisid! - neid kõige rohkem 😃
Loodus on äge ja lopsakas, nagu ma 100x kirjutanud olen. Linnud on meeletult valjud ja neid jagub igale poole. Krabisid uudistasime nõrkemiseni. Igasugu muid putukaid ka. Kui sattusime elama/trippima rohkem vaiksemasse kohta ja džungli äärde, siis need hääled seal on ikka (öö)vaikuses vägagi kõrvulukustavad. Põnev oli.
Gekosid siblis majaseintel. Gaius sattus vee all vastamisi mureeniga. Ja Katal olles jõesängis varaanile.
Koeri on väga palju ja tundus, et kõik nad ongi suht kodutud. Või siis on loomapidamisstiil selline. Iga toidupoe ees oli 1-2 koera pikutamas nonstop. Kas said sealt süüa või töötasid peremehed seal, ei tea. Koerad on keskmist kasvu täiesti, mitte väikesed nunnud krantsid, ikka korralikud lühikarvalised volaskid. Lisaks poeesisele lonkisid nad igal pool ringi. Suurtes kohtades oli suva, nad kõik aeglased ja rahulikud (palavus ka). Aga paaris väiksemas kohas oli pimedas hirmutav küll ja ma üksi ei julgenud liikuda. Kasse jagus ka, aga vähem.
Sai käidud Big Buddha juures, elevantide varjupaigas, sinise laguuni teemapargis, paludel rolleriseiklustel, kinos, turgudel, Phuketi linnas ja vanalinnas, teisel saarel Koh Yao Yail, kõige pikemal rannaribal, kõige salajasemas rannas, sadamates, rätsepa juures, süüa putukaid, näha ööelu (Gaiuse õnn), suhelda kohalikega, ujuda 100 erineval moel ja kohas, süüa uusi toite, saada massaaže, näha loomi ja linde ja putukaid, kuulata ööhääli ja vaadata džunglit... nimekiri on lõputu, mälestused hindamatud.
Liiklus
Hirmujutte liiklusest olin lugenud, Tegelikkus polnud nii hirmus. Phuketil. Mujal Tais kindlasti kõik erineb ja seetõttu absoluutsele tõele ei pretendeeri. Alguses oli ikka veider ja harjumatu vasakpoolne liiklus, mitmes sõidures autod-rollerid segamini traavimine, jalakäijate olematud võimalused tihti jne. Aga ometi kõik toimis. Selles segasummas oli teatud korrapära ja nad kõik eluaeg harjunud arvestama rolleritega igal suunal, nurgal ja jalus. Sest suurem osa liiklebki rolleritega, nii saab kiiremini, lihtsamini parkida (autoga oli see võimatu missioon, ruumi pole kuskil), samuti liikluses autodest ummikutes ette minna, rolleritele tihti oli lausa oma rada ja kõik arvestasid üksteisega, mingit tüütrut signaalitamist polnud (nagu see tavaliselt Itaalias, Kreekas tavaks).
Niiet asjad toimisid. Liiklus sujus. Sinuga arvestati. Hirmu polnud. Ka jalakäijana harjus. Tuli lihtsalt astuda teele - nad oskasid kohe sujuvalt su ümber edasi liigelda 😃
Mis oli huvitav
Algul oli üllatav, et kohalikud ise pikkades pükstes ja pikkade varrukatega alati. Pluss tihti pusa. Sokid varbavahe plätudega. Kas palav pole? Mingi aeg sain aru, et see kaval trikk ja füüsika kuumuse, rollerisõidu tuule/palavuse/põlemise kaitseks.
Harjumatu oli ka näha paljusid veel maske kandmas. Meil siin on see natuke juba unustatud teema, seal aktuaalne. Just teenindajad olid kõik maskides, igal pool, alati. Üksi autos maskiga, Üksi rolleril maskiga. Üksi tänaval kõndides maskiga.
Nende mälu on erakordne. Nägude mälu. Alati mäletasid, kui tellisid toitu (kuigi sabas palju inimesi) ja tulid 20min hiljem järgi. Tsekke või muud nad ju ei kasuta. Kui läksid kuhugi 2.korda midagi ostma või sööma (ma ei räägi mingist hiigelsuurest restoranist), mäletasid sind. Kui Gaius rannamüügimehelt uuris paaniflöödi kohta ja proovis tingida (kaup jäi katki), mäletas tüüp kohe järgmisel päeval teda ja ka lepitud hinda.
Kunagi kirjutasin, kuidas saime tasuta rollerikiivrid ca 3 nädalaks, ilma nime, kokkuleppe või muuta - lihtsalt too tagasi ja ta mäletas sind. Näiteid on palju.
Mis häiris
Ühekordse plastiku kasutus. Sest söögikohti ja putkasid on hiigelpalju, kõik ju pakuvad kaasaostu, mis omakorda tähendab ühekordseid topse, karpe, söögiriistu jne. Ühtepidi paratamatu (suurriik, kõik otsivad elamiseks tööd ja teenistust, igal perel oma käruke jne) ja teistpidi nii valusalt kriipiv. Prügikaste oli vähe. Sildid küll igal pool, et "Let´s keep Phuket clean" ("Hoiame Phuketi puhtana!"), aga kuhu sa selle prügi paned siis? (Rumal) turist jätab oma topsid ja karbid lõpuks kuhugi maha, kuna pole lihstalt kuhugi visata.
Me isegi jalutasime tihti koduni välja oma prügiga, vahepeal polnudki kuskile panna, aga maha ei visanud kordagi. Loomulikult. Samuti üritasime ise võimalusel oma ühekordseid söögiriistu kasutada või sama karpi või kilekotte mitte võtta.
Kurb oli. Näha ka väikerandades, kuidas kalamehed sadamas oma prügi sees solberdasid, sest neile see vist tavaelu. St teevad oma tööd, prügi on prügi, pole nende mure. Meie oma läänerigi heaoluühiskonnas tegeleme kekskkonna säilimise ja puhtusega, meil ei ole nii palju ellujäämise küsimust 70 milj elanikuga riigis.
Kõik oli kiletatud. Üksik banaan kiletatud poes. Kiletatud üksik õun pannakse automaatselt kilekotti.
Kaasaostu külmad kohvid-teed eraldi kilekotti, söögid jne ka omaorda eraldi kilekottidesse.
Pidev võitlus, et eieieie, me ei taha kilekotti!
Miina
Vot Miina oli küll tubli. Kõik vintsutused just talus hästi. Lausa ootas lende, busse, rolletit või muud seiklust. Ei hädaldanud kinkadi-kõnkadi teedel külgkorvis sõidul, ei hädaldanud bussis seistes või palavas rappudes, ei hädaldanud vihmas ja 27h kestval koduteel. Jah, eakohast vingu ja muud ikka sai ka, ärme nüüd üle idealiseeri, aga lapse vaates oli seda loogilistes kohtades ja põhjustel. Ja see käib igati asja juurde!:) Meil oli temaga tore ja lõbus ja südamest naerda sai vähemalt 1x päevas.
Lisaks sai harjutatud "väljas söömist", sest selle pea 3 kuu jooksul tuli 1-3x päevas kuskil ikka tiksuda või kaasa haarata miskit või oodata või laua taga ilusti 1-1,5-2h veeta. Õppis kenasti oma meelt lahutama olemasolevate vahenditega nagu nt hambatikud, soolatops, tšillipudelid, mängis maas vedelevate kivikestega ja tatsas ringi.
Suurim kompliment oli ühes söögikohas, kus lauale toodi pliit ja menüüst valisid tooraineid/komplekte ning siis ise keetsid endale süüa. Aeganõudev protsess, aga väga huvitav. Igatahes seal meie Miinake lahutas oma meelt siis salvrätitopsiga ja millega iganes, mängis laua juures, sõi vahepeal. Kõrval istunud keskealine paar (khm khm, meist natuke vanemad) tulid pärast oma sööki meie laua juurde ja ütlesid, et nad soovivad komplimendi teha, et meie laps on super hästi end restoranis ülevalpidav lapsuke 😃 Et nii hea laps. Uskumatu vaatepilt. Vähe ei olnud tore seda kuulda:) Vahel veab selle käitumisega (ideaalpere ei ole, olge nüüd!).
Singapur ja Kuala Lumpur
Need 2 vahepeatust olid igati väärt. Nii sarnased ja samas nii erinevad kohad.
Singapur suursugune, üle võlli asjade ja teostustega kohati, roheline ja puhas. Söögivalik samas natuke kesisem ja ühekülgne, kui soov ajada läbi mõistliku hinnaklassiga. Restoranid ja peenemad kohad on äärmiselt kallid. Vaadata, uudistada, külastada oli palju tegelikult ja inimesed sõbralikud. Ühistransport odav ja mugav.
Kuala Lumpur oli samuti suursugune, roheline, ägeda linnapargi ja vaatamisväärsustega. Söögivalik üllatas - head, mõistliku hinna ja kvaliteediga igasuguseid kohti oli, erinevaid kööke. Suurepärane soolakohv. Selles edastas ta Singapuri. Vaadata ja uudistada oli samuti piisavalt, kõike ei jõudnudki. Inimesed veel sõbralikumad, viisakad, tähelepanelikud. Taksod odavad.
Mõlemat külastaks kindlasti veel, kui võimalus avaneks.
Kõik mälestused ei mahu kirjapilti, kõik ei ole teistele nii huvitavad kui meile või on rohkem situatsoonikoomika.
Ma tegin isegi kaardi, et mäletaks ise ja saaksite teiegi kaeda. Mis sika-vonka teed said uudistatud ja paigad käidud.
1. Phuketi ja Koh Yao Yai kaart (ringiga paigad, kus sai oldud kas pikemalt või käidud korduvalt). Kaardil nähtavate (maan)teede rägastik annab aimu, kuidas kuhugi saab jõuda ja kui suure ringiga:) Sinka-vonka enamus läbi sõidetud.
2. Esmalt Singapuri peatus > Phuket, tagasitee Phuket > Kuala Lumpur > Singapur
Vastused puuduvad