6.nädal vol.1. Viisa, jälle politsei ja kolimine
Olen blogijärjega natuke hätta jäänud. Kogu aeg ju nii kiire, kiire! Hea teada, et mõned fännid ikka uurivad, kuna uus osa tuleb, tore kohe:)
Sündmusi on kuhjaga olnud - elu nagu karneval - võiks öelda.
Alustame sellest, et peale mõnusat jõulupidulisi päevi pidime karmi reaalsusega silmitsi seisma - viisa pikendamine. Kuna me reisiplaanid olid igaks juhuks kõik lahtised (kuidas meeldib, kas meeldib, kus oleme jne), siis ka viisateemad jäid kohapeal ajamiseks vajadusel. Arvasin, et õudne asi see korraks immigratsioonis käia ja uus tempel saada. Vale! Siin ju asjad nii ei käi muidugi. Kõik toimub kohati humoorikalt, aeglasemalt ja segasemalt, aga noh muidu poleks ka millestki kirjutada.
Igatahes 26.dets oli see pidulik päev, kus me vapralt rolleriga Patongi suunas kimasime, seal oli meile lähim immigratsiooni kontor, ca 20min sõitu. Läksime ajavaruga, et oleme kohe esimesed ja kiirelt tehtud. Avatud oli see 10-12 ja 13-15. Jõudes kenasti 9.45 kohale avanes kergelt hirmutav vaatepilt - pikk looklev saba väljaspool kontorit oli juba täies hoos, kõigil passid/paberid näpus. Ajas veidi suunurgad allapoole küll. Gaius oli kohe valmis ära minema, et proovib uuel päeval, tema seda jama ei talu 😀 Õnneks tuleb siiski naise sõna kuulata. Päike otse lagipähe. 15min pärast tormas üks ametnik kiiruga välja, jagas kõigile paberil käsitsi kirjutatud järjekorranumbrid (meil nr 41) ja kamanadas, et selle alusel saab siis sisse ja ajakulu ei oska öelda muidugi. Hakkasime siis kordamööda Miinaga varjus kuskil mängimas/hängimas käima, järjekord ei muutunud ka poole tunni pärast.... Eeltäidetud paberit meil ei olnud ja jäin lootma, et saab muudmoodi ka. Üle 1h me niiviisi praadisime päikese käes, üks punt oli vahepeal sisse lastud, ustest sisse ka ei näinud, et mis seal toimub). Ja siis vedas - energiline ametnik oli taas uksel, kisas numbreid ja tormasime sisse, ca 20 inimest pandi kiirelt istuma, ruum oli väga väike, ja edasi oli nagu oksjonil kiirmüügis - korrutades "Kellele pikendadamise paberid? Kellele pikendamise paberid? Kellele xxxx? xxx?" kiirelt, kiirelt paber, kiirelt pastakas kätte, kõik küsisid midagi, kõik vehkisid oma paberitega, ametnik žonglööris eri teemade vahel kõigi keskel. Läbi häda saime oma paberid täidetud. "Vale!", kisati meile, märkige uuesti see-ja-see! Ok. Saime uesti täidetud. Paberil foto? eee...ei ole ju! Digitaalsed fotod on! Ei sobi. Õnneks tehti siis kohapeal, nagu politseijaoskonna fotot - seina äärde, pass avatuna kätte, telefoniga klõps ja minek 😀Loll olin, et eeldasin, et riigikontoris saab kaardiga maksta. Täitsa loll! Nagu poleks juba üle 1 kuu siin olnud. Muidugi peab sularahas maksma. Polnud nii palju. Aga sularahaautomaadist saab. Niiet pere jäeti pantvangi, mind suunati tagaukse kaudu välja, ületee on ATM, saab kohe käidud. Kas ma pean mainima, et aparaat oli katki just siis? "Not working" silt suurelt peal. Kuidas siis muidu. Küsin inimestelt uue ATM asukohta, jooksen graatsiliselt sinna - ei tunnista ühtegi mu 3 kaardist. Muidugi mitte. Näen kaugemal veel ühte. See automaat andis ainult väikse summa raha (polnud mõeldud suuremateks, ka mitu korda punnitamine ei aidanud, muudkui korrutas, et pole võimalik). Kas ma pean lisama, et hakkasin närvi minema? Kujutades, kuidas muudkui oodatakse seda kena neiut rahaga otse üle tee automaadist tulemas, aga see molutab kuskil kaugel nagu saamatu. Neljas automaat andis lõpuks soovitu ja ilusana, aga higisena, lippasin tagauksest taas sisse, eesruumis oli ootamas juba uus kamp turiste oma paberitega ja õnnetu Gaius koos Miinaga kuskil pingiotsal ootamas. Makstud. Jess! Ohei, ega siis midagi kohe ei toimu - tuleb tulla kell 14 passile järgi, seni siis tuleb otsus ja tempel. Saime siis vahepeal koju sõita, süüa ja Gaius läks uuesti ise tagasi passidele järgi.
Ja kas arvate, et viimase korra politseinali (eksitame teda, keerame ära, teeskleme vaatamisväärsust ja igaks juhuks trahviga ei riski) ei maksnud meile kätte? Hahaa. Arvake veelkord. Koju sõites oli tee peal ka korralik reid, aga maha ei võetud. Kui Gaius tagasi sõitis, sai ta oma "kolm on kohtu seadus" kätte. Meie esimene altkäemaks. Teadsime, et tavataks 500 bahti, põhjus turistilt see vormistada leitakse alati ja pole mõtet väga tõmmelda. Igatahes politseihärra Gaiuse kinni pidas, trahvi tehti xx asja eest. 1000 bahti. Gaius ütles, et mis me siis nüüd teeme, mul on ainult 500 bahti. Tüüp ulatas kaaned, et pane vaikselt raha vahele, asi korras. Ja nii see läks;) Kui seda ei paku või ei maksa, siis variant oma 1000 bahtise trahviga jaoskonda minna maksma. Nii lihtne ongi.
Passide kättesaamine oli samuti etendus, sai Gaius pärast pajatada:) Ootasid kõik seal ukse taga taas, kui energiline ametnik ligi kargas, kõik tagumisest uksest sisse ajas istuma. Siis aga tuli uus tüüp, kes kõik välja ajas, et eieie. Natukese aja pärast tuldi suure kastiga õue, selgus, et seal kõikide passid on kastis. Toetati kast rolleri istmele ja algas uus oksjon - mis riigist oled? Selge! Eesti! Sobras natuke, otsis passid. Tsau! Turvaline ja lihtne skeem.
Pärast selliseid seiklusi võtsime 1 päeva rahulikumalt ja nautisime viimast päeva Kata ranna kandis. Jätsime hüvasti oma lemmikkohtade ja oludega - rannas maisimees, kes mulle juba soodsamalt oma ülihead aurutatud maisitõlvikut müüs (ps. Gaius ei saanud alet!), riisi-kana-köögiviljaroa kärutädi, kes lahkelt oma pere isiklikku tagatuppa lasi meid sööma ja toitu ootama ning Gaius veidi tai onudele tantsu tegi, kui pere YMCA kuulsat lugu kuulas:), viimane õhtusöök Sugar&Spice restos, viimane margariita kodubaaris ja pesupesemine ka. Ja siit läks allamäge! Gaius sai kõhuhäda samast õhtust. Paariks päevaks. Oh seda jama. Järgmine päev oli kolimine ees....
Egas midagi, milleks need setu naised siis on - hommikul apteeki ja rohukotikestega tagasi, vett tooma, oma 2 kiivrit tuli laiali jaga 2 kohta, süüa, Miinaga ujumas veel käia, pakkida ja pakkida, taksot otsida, aaa toa konditsioneer ka läks just katki eelmine õhtu:) Aga kuidagi me kella 12.30 paiku siiski liikuma saime uhke Toyota bussiga, kus oli juht ja kaardilugeja kõrval. Uus koht ca nädalaks on Chalongi piirkonnas, tahtsime näha hoopis teist kanti, edasine jätkuvalt natuke lahtine. Chalongis jala randa ei saa, idarannikul randadega teised teemad, aga seda kanti eelistatakse edasiliikumiseks mujale, rahulikum, pole nii turismi-rannamelu, kuid liiklemiseks vaja isiklikku transporti. Teel oma majutusse märkasime palju politseinikke teel, kas siis liiklust ümber suunamas, reguleerimas vms. Küsisime taksojuhilt, aga nad ei oska inglise keelt. Õnneks sõna politsei on suht rahvusvaheline ja tõlkerakendusega näitas kaardilugeja meile ekraanil "God is here" (Jumal on siin). Ohoh, Jumal, no ega me ei saa kahelda ka..... Aga siis saime aru, et Jumal=kõrgem isik äkki, et kas Kuningas on siin? Tai kuningas? Jaa! Votsiis. Selgus , et Tai kuningas on samal päeval just külastamas Chalongi templit ja see on ülisuur austus. Etteruttavalt ütlen, et me majutus on otse templi kõrval ja see tempel (õigemisi suur ala eri templitest ja aiast) on Phuketi kõige tähtsam budistlik tempel.
Veendusime paari päevaga, et see kant on ikka teisest puust. Huvitav kohe. Käruga kuskile jalutama ei pääse, pole kõnniteid. Kõik on rohkem tavaline Tai elu. Koduõues jalkat taguvad noortepundid. Koerad risti-rästi teel. Mees, kes kõnnib tänaval, 1 suur papagoi peas, teine õlal. Bensiinijaam on kell 20 kinni. Igas garaažis / varjualuse all keegi müüb midagi, nii et esmapilgul ei saa aru, kas sodihunnik või toidukoht, kas kodutuba või äripind. Muidugi pole kõik nii lihtsakoeline, ikka tavalisi äratuntavaid suuri poode ja restosid jne ka. Kuid on huvitav kogeda ka tavalisi tänavaid, elu ja olu. Harjub ka sellega, et selle va inglise keelega on kogu aeg nirusti neil:) Kindlasti ei eelda ma tipptasemel keeleoskust või et pirtsutan, ohei, lihtsalt kohati ei saagi öelda, mida vajad, sest ei saada aru, proovi kuidas proovid. Ja ometi tihti need kohad, kus igapäevaselt turistidehordid käivad, tundub, et võiks külge jääda lihtsad sõnad. Taaskord - ei kurda otseselt, hakkama saab ikka lõppude lõpuks, kuid siiski imestama paneb aegajalt ikka. Nt rentisime siit rollerit, Tais on kõik whatsup rakenduse peal ja otsisime mõned kohad, kuhu kirjutada (lähedal polnud ühtegi, et kohale minna ise). Saime diilile. Gaius jooksis 23min kohale, selgus, et lastekiivrit ei saanud (kuigi suhtluses öeldi et saab - kuid nad kasutavad tõlkerakendust, seega mine tea, mis alati viltu läheb), saime veidi suurema. Järgmisel hommikul sain uue teate pildi näol, kiivritest, tundusid ka laste omad. Oo, kirjutasin, et kas nüüd olemas lapsele? Jaa. Ok, tuleme kohe järgi. Sobib, ootame! Kohapeal öeldakse, et mingit lastekiivrit pole, no tere tali:) Nats üritad vestelda ja siis saad noh mingi vahepealse kiivri (parema kui enne siiski). Ja sellseid näiteid on palju. Söömas küsivad alati mingi toidu osas, et kas lihalisand kana või siga. Ja kui vastad siga, võid kindel olla, et 80% saad ikka kana 😀
Chalongi ägedast templist, sadamast, uutest avastustest ja vana-aastaõhtust juba varsti!
Meil siin hetkel ongi 31.dets kell 17. Aeg otsida, kus pidu saab!! 😀
Head vana aasta lõppu, Eesti!
Seekord vähe pilte, politseid ei saanud pildistada ja immigratsiooni ka mitte.
1. Miinuška 2. Kohalik (söögi)tagatuba 3. Üks kena Miina lõunasöök:)
Sündmusi on kuhjaga olnud - elu nagu karneval - võiks öelda.
Alustame sellest, et peale mõnusat jõulupidulisi päevi pidime karmi reaalsusega silmitsi seisma - viisa pikendamine. Kuna me reisiplaanid olid igaks juhuks kõik lahtised (kuidas meeldib, kas meeldib, kus oleme jne), siis ka viisateemad jäid kohapeal ajamiseks vajadusel. Arvasin, et õudne asi see korraks immigratsioonis käia ja uus tempel saada. Vale! Siin ju asjad nii ei käi muidugi. Kõik toimub kohati humoorikalt, aeglasemalt ja segasemalt, aga noh muidu poleks ka millestki kirjutada.
Igatahes 26.dets oli see pidulik päev, kus me vapralt rolleriga Patongi suunas kimasime, seal oli meile lähim immigratsiooni kontor, ca 20min sõitu. Läksime ajavaruga, et oleme kohe esimesed ja kiirelt tehtud. Avatud oli see 10-12 ja 13-15. Jõudes kenasti 9.45 kohale avanes kergelt hirmutav vaatepilt - pikk looklev saba väljaspool kontorit oli juba täies hoos, kõigil passid/paberid näpus. Ajas veidi suunurgad allapoole küll. Gaius oli kohe valmis ära minema, et proovib uuel päeval, tema seda jama ei talu 😀 Õnneks tuleb siiski naise sõna kuulata. Päike otse lagipähe. 15min pärast tormas üks ametnik kiiruga välja, jagas kõigile paberil käsitsi kirjutatud järjekorranumbrid (meil nr 41) ja kamanadas, et selle alusel saab siis sisse ja ajakulu ei oska öelda muidugi. Hakkasime siis kordamööda Miinaga varjus kuskil mängimas/hängimas käima, järjekord ei muutunud ka poole tunni pärast.... Eeltäidetud paberit meil ei olnud ja jäin lootma, et saab muudmoodi ka. Üle 1h me niiviisi praadisime päikese käes, üks punt oli vahepeal sisse lastud, ustest sisse ka ei näinud, et mis seal toimub). Ja siis vedas - energiline ametnik oli taas uksel, kisas numbreid ja tormasime sisse, ca 20 inimest pandi kiirelt istuma, ruum oli väga väike, ja edasi oli nagu oksjonil kiirmüügis - korrutades "Kellele pikendadamise paberid? Kellele pikendamise paberid? Kellele xxxx? xxx?" kiirelt, kiirelt paber, kiirelt pastakas kätte, kõik küsisid midagi, kõik vehkisid oma paberitega, ametnik žonglööris eri teemade vahel kõigi keskel. Läbi häda saime oma paberid täidetud. "Vale!", kisati meile, märkige uuesti see-ja-see! Ok. Saime uesti täidetud. Paberil foto? eee...ei ole ju! Digitaalsed fotod on! Ei sobi. Õnneks tehti siis kohapeal, nagu politseijaoskonna fotot - seina äärde, pass avatuna kätte, telefoniga klõps ja minek 😀Loll olin, et eeldasin, et riigikontoris saab kaardiga maksta. Täitsa loll! Nagu poleks juba üle 1 kuu siin olnud. Muidugi peab sularahas maksma. Polnud nii palju. Aga sularahaautomaadist saab. Niiet pere jäeti pantvangi, mind suunati tagaukse kaudu välja, ületee on ATM, saab kohe käidud. Kas ma pean mainima, et aparaat oli katki just siis? "Not working" silt suurelt peal. Kuidas siis muidu. Küsin inimestelt uue ATM asukohta, jooksen graatsiliselt sinna - ei tunnista ühtegi mu 3 kaardist. Muidugi mitte. Näen kaugemal veel ühte. See automaat andis ainult väikse summa raha (polnud mõeldud suuremateks, ka mitu korda punnitamine ei aidanud, muudkui korrutas, et pole võimalik). Kas ma pean lisama, et hakkasin närvi minema? Kujutades, kuidas muudkui oodatakse seda kena neiut rahaga otse üle tee automaadist tulemas, aga see molutab kuskil kaugel nagu saamatu. Neljas automaat andis lõpuks soovitu ja ilusana, aga higisena, lippasin tagauksest taas sisse, eesruumis oli ootamas juba uus kamp turiste oma paberitega ja õnnetu Gaius koos Miinaga kuskil pingiotsal ootamas. Makstud. Jess! Ohei, ega siis midagi kohe ei toimu - tuleb tulla kell 14 passile järgi, seni siis tuleb otsus ja tempel. Saime siis vahepeal koju sõita, süüa ja Gaius läks uuesti ise tagasi passidele järgi.
Ja kas arvate, et viimase korra politseinali (eksitame teda, keerame ära, teeskleme vaatamisväärsust ja igaks juhuks trahviga ei riski) ei maksnud meile kätte? Hahaa. Arvake veelkord. Koju sõites oli tee peal ka korralik reid, aga maha ei võetud. Kui Gaius tagasi sõitis, sai ta oma "kolm on kohtu seadus" kätte. Meie esimene altkäemaks. Teadsime, et tavataks 500 bahti, põhjus turistilt see vormistada leitakse alati ja pole mõtet väga tõmmelda. Igatahes politseihärra Gaiuse kinni pidas, trahvi tehti xx asja eest. 1000 bahti. Gaius ütles, et mis me siis nüüd teeme, mul on ainult 500 bahti. Tüüp ulatas kaaned, et pane vaikselt raha vahele, asi korras. Ja nii see läks;) Kui seda ei paku või ei maksa, siis variant oma 1000 bahtise trahviga jaoskonda minna maksma. Nii lihtne ongi.
Passide kättesaamine oli samuti etendus, sai Gaius pärast pajatada:) Ootasid kõik seal ukse taga taas, kui energiline ametnik ligi kargas, kõik tagumisest uksest sisse ajas istuma. Siis aga tuli uus tüüp, kes kõik välja ajas, et eieie. Natukese aja pärast tuldi suure kastiga õue, selgus, et seal kõikide passid on kastis. Toetati kast rolleri istmele ja algas uus oksjon - mis riigist oled? Selge! Eesti! Sobras natuke, otsis passid. Tsau! Turvaline ja lihtne skeem.
Pärast selliseid seiklusi võtsime 1 päeva rahulikumalt ja nautisime viimast päeva Kata ranna kandis. Jätsime hüvasti oma lemmikkohtade ja oludega - rannas maisimees, kes mulle juba soodsamalt oma ülihead aurutatud maisitõlvikut müüs (ps. Gaius ei saanud alet!), riisi-kana-köögiviljaroa kärutädi, kes lahkelt oma pere isiklikku tagatuppa lasi meid sööma ja toitu ootama ning Gaius veidi tai onudele tantsu tegi, kui pere YMCA kuulsat lugu kuulas:), viimane õhtusöök Sugar&Spice restos, viimane margariita kodubaaris ja pesupesemine ka. Ja siit läks allamäge! Gaius sai kõhuhäda samast õhtust. Paariks päevaks. Oh seda jama. Järgmine päev oli kolimine ees....
Egas midagi, milleks need setu naised siis on - hommikul apteeki ja rohukotikestega tagasi, vett tooma, oma 2 kiivrit tuli laiali jaga 2 kohta, süüa, Miinaga ujumas veel käia, pakkida ja pakkida, taksot otsida, aaa toa konditsioneer ka läks just katki eelmine õhtu:) Aga kuidagi me kella 12.30 paiku siiski liikuma saime uhke Toyota bussiga, kus oli juht ja kaardilugeja kõrval. Uus koht ca nädalaks on Chalongi piirkonnas, tahtsime näha hoopis teist kanti, edasine jätkuvalt natuke lahtine. Chalongis jala randa ei saa, idarannikul randadega teised teemad, aga seda kanti eelistatakse edasiliikumiseks mujale, rahulikum, pole nii turismi-rannamelu, kuid liiklemiseks vaja isiklikku transporti. Teel oma majutusse märkasime palju politseinikke teel, kas siis liiklust ümber suunamas, reguleerimas vms. Küsisime taksojuhilt, aga nad ei oska inglise keelt. Õnneks sõna politsei on suht rahvusvaheline ja tõlkerakendusega näitas kaardilugeja meile ekraanil "God is here" (Jumal on siin). Ohoh, Jumal, no ega me ei saa kahelda ka..... Aga siis saime aru, et Jumal=kõrgem isik äkki, et kas Kuningas on siin? Tai kuningas? Jaa! Votsiis. Selgus , et Tai kuningas on samal päeval just külastamas Chalongi templit ja see on ülisuur austus. Etteruttavalt ütlen, et me majutus on otse templi kõrval ja see tempel (õigemisi suur ala eri templitest ja aiast) on Phuketi kõige tähtsam budistlik tempel.
Veendusime paari päevaga, et see kant on ikka teisest puust. Huvitav kohe. Käruga kuskile jalutama ei pääse, pole kõnniteid. Kõik on rohkem tavaline Tai elu. Koduõues jalkat taguvad noortepundid. Koerad risti-rästi teel. Mees, kes kõnnib tänaval, 1 suur papagoi peas, teine õlal. Bensiinijaam on kell 20 kinni. Igas garaažis / varjualuse all keegi müüb midagi, nii et esmapilgul ei saa aru, kas sodihunnik või toidukoht, kas kodutuba või äripind. Muidugi pole kõik nii lihtsakoeline, ikka tavalisi äratuntavaid suuri poode ja restosid jne ka. Kuid on huvitav kogeda ka tavalisi tänavaid, elu ja olu. Harjub ka sellega, et selle va inglise keelega on kogu aeg nirusti neil:) Kindlasti ei eelda ma tipptasemel keeleoskust või et pirtsutan, ohei, lihtsalt kohati ei saagi öelda, mida vajad, sest ei saada aru, proovi kuidas proovid. Ja ometi tihti need kohad, kus igapäevaselt turistidehordid käivad, tundub, et võiks külge jääda lihtsad sõnad. Taaskord - ei kurda otseselt, hakkama saab ikka lõppude lõpuks, kuid siiski imestama paneb aegajalt ikka. Nt rentisime siit rollerit, Tais on kõik whatsup rakenduse peal ja otsisime mõned kohad, kuhu kirjutada (lähedal polnud ühtegi, et kohale minna ise). Saime diilile. Gaius jooksis 23min kohale, selgus, et lastekiivrit ei saanud (kuigi suhtluses öeldi et saab - kuid nad kasutavad tõlkerakendust, seega mine tea, mis alati viltu läheb), saime veidi suurema. Järgmisel hommikul sain uue teate pildi näol, kiivritest, tundusid ka laste omad. Oo, kirjutasin, et kas nüüd olemas lapsele? Jaa. Ok, tuleme kohe järgi. Sobib, ootame! Kohapeal öeldakse, et mingit lastekiivrit pole, no tere tali:) Nats üritad vestelda ja siis saad noh mingi vahepealse kiivri (parema kui enne siiski). Ja sellseid näiteid on palju. Söömas küsivad alati mingi toidu osas, et kas lihalisand kana või siga. Ja kui vastad siga, võid kindel olla, et 80% saad ikka kana 😀
Chalongi ägedast templist, sadamast, uutest avastustest ja vana-aastaõhtust juba varsti!
Meil siin hetkel ongi 31.dets kell 17. Aeg otsida, kus pidu saab!! 😀
Head vana aasta lõppu, Eesti!
Seekord vähe pilte, politseid ei saanud pildistada ja immigratsiooni ka mitte.
1. Miinuška 2. Kohalik (söögi)tagatuba 3. Üks kena Miina lõunasöök:)
Vastused puuduvad