3.nädal vol.1. Big Buddha, salarand ja peavalu.
Kuidas autosõit sujub? Kas Buddha on nii suur kui paistab? Mis maksab salarand?
Kõik algas sellest, et rendiks õige auto. No et ikka saaks kaugemale minna ja rohkem näha. Lihtne. Autorendiga olime eelmisel päeval diili ära teinud ja elu tundus sujuvat. Vale! Algas ikka ilusti, uhkelt konditsioneeritud Hondas, mis mäkke sõite surm silme ees (autol siis) ära tegi:) A kas meil GPS oli, ei. Gaius on ulmelise orienteerumisega, see vaatab korraks kaarti ja mühatab "ahah, jajah" ja sõidab kõik ära. Kuid kuna ees oli erinevaid käike ja võibolla ka ekspromt trippe, siis oli otsus travel SIM-kaart võtta. Neid on igal pool. Igal pool! Aga täna ei olnud, ei näinud kuskil ja/või olid otsas. Läksime siis Gaiuse mälu järgi Big Buddha kuju juurde mäetippu.
Linnamelud, džunglimetsad, elevandid isegi tee peal. Ilus oli. Big Buddha on pikema nimega Phra Phutta Ming Mongkol Akenakiri, mis tähendavat tõlkes, et ülimalt auväärne Buddha istub Nakkerdi (ehk Naga) mäe tipus. Big Buddha ise on lootosel istuv 45m kõrgune valge marmorkuju, suursugune ja võimas kuju, kujuni viib hiigelsuur valge trepp, mis mõjub omakorda võimsa lisandina. Kuju on nähtav igal pool üle Phuketi. Rumala turistina olin unustanud pikad püksid (sündsuse reegel) ja nii tuli osta värviline sarong kohapealt (eksijaid oli hulgi). Buddha sees on ka aktiivne toimiv tempel, saab lasta end mungal õnnistada, annetada igal moel või soetada erinevaid budistlikke meeneid, eraldi mediteerimisnurgad 7min tsüklina ning palju muud. Vaatamata faktile, et tegu siiski ka turismiobjektiga, ei olnud siin tunda rahutut massiliikumist, kõik oli sujuv, rahulik ja päris vaikne.
Meie edasine plaan nägi välja kuskilt selle SIM-kaardi soetamise, lõunatamise ja siis Phuketi allaotsa Rawai randa/kalaturule. Gaiusel tuli meelde, et SIM-iks on ka passi vaja. Mida mul polnud muidugi kaasas. Gaiuse oma oli autorendis. Pekki, siis pekki. Sõitsime koju tagasi, pass kaasa. SIMi otsima. Tiirutame. Ei ole. Ei ole. On! Parkida ei saa. Kaugemal ka ei saa. Närvis muidugi. Läbi häda saime lõpuks ühes kohas ostetud, samal ajal õiendav turvamees kõrval näppu vibutamas ja lugemas minuteid, kas tõesti olen 2min pärast tagasi. Kas passi läks vaja? Muiugi mitte. Õnnelik perekond sai lõpuks lõunatama minna väikesesse pererestosse, kellel oli koer, kes hakkas haaukuma, kui raha maha kukkus! Pole nali! Ise nägime ja perenaine naerdes kinnistas fakti, et koer jälgibki rahaliikumist:) Sõime praetud riisi kana ja köögiviljadega ning mõnusa karri. Edasi.
Rawai rannaosa (Phuketi saare allosas) oli teise vaibiga kui meie kodune Kata. Muidugi ei saanud ka seal kohe kuskil parkida. Kuidas nad elavad, aru ei saa. Aga Rawai kalaturg oli vaatamisväärsus omaette - kastides igal pool värsked homaarid, krabid, kahesajalad, kõikvõimalikud kalad, ühesõnaga kõike, mida merest/ookeanist saab. Võid endale sobiva isendi välja valida ja see küpsetatakse restos sulle ära väikese lisatasu ees. Me seekord sööma ei jäänud, kõht polnud veel tühi ja Miina määrab ka nats graafikut, aeg oli jäätiseks ning niisama uudistamiseks, kuid läheme kindlasti tagasi sööma!
Rawaist ära liikudes oli uus plaan Nui Beach. Eeltööd ei teinud, kaardilt vaatasime. Et seal võiks ujuma jääda lõpetuseks. Jõudsime "kohale", aga selgus, et lõpp-punktist tuleb tasulise tranfeega edasi sõita 2-3km rannani, oma autoga ei saa. Tee sinna nõuab autolt 4-jõudu ja kogenud juhti - tõusud, langused, maalihked, auk augu otsas, libe mudatee jne. Põnevus sai võitu ja nii me Toyota trucki tagaosas ca 8kesi pinkidel kügelesime terve tee, naised vahel kiljusid, mehed ka ahhetasid, no polnud eriti sujuv see sõiduke :) Miina oli nagu vana rahu ise. Saime seal naerda, et "Miina is like - where is the adventure, dudes?" Respekti ta kogus kaasreisijatelt. Vapper reisiplika. Mõned inimesed läksid ka jalgsi või püüdsid ettevaatlikult rolleriga liigelda, oli tee peal näha, aga see teekond polnud meelakkumine.
Sõit oli seda väärt. Mägede vahel väike erarand hipiliku vaibiga - eri tasanditel paar baari, pikutamisala, naturaalne kosk merre suubumas, pildistamiskohtadena punutud istumisalad/südamed jne (enimpildistatud rand Phuketil, ütleb google), hiigellained, rahulik melu, chill. Isegi wc ja dušš, mida kuskil pole olnud. Sissepääs 100 bahti (meil oli tranfeeri sees). Võtsime paar kokteili, sundisin Miinat südamekujulisse "peab pildistama" atrakstiooni sisse ja klõpsisin kähku paar kaadrit, no kuidas siis muidu! Vahemärge, et Gaiuse rummi-koola kokteil tuli toredas serveeringus - korralik klaasitäis rummi ja coca-cola purk, ei olnud mingit 4cl jamamist, mu mojito nii peenelt ei tulnud:) Niisiis solberdasime kõik kosevees, Gaius möllas vahepeal lainetes. Tavaline päev.
Tagasisõit oli seekord minul ja Miinal trucki kabiinis, püüdsin 3-hambaga juhilt uurida, kas on ka raske tee sõiduks, aga ta rehmas ainult käega, et okei on :)
Veel sai tehtud väike peatus Karoni vaateplatvormil, vaade rannaribale kõrgustest, erinevad vaatlemisastmed, rajakesed ja muu säärane. Muidugi ka võimalus suure linnuga (mingi kotkaline vist) pilti teha, aga see pole mu tassike teed.
Nii see päevake kaduski käest. Viisime oma auto tagasi ja kuna taas polnud kuskile parkida, tuli auto üle anda keset teed ohutuledega, ise kiiruga käru ja kotte ja veepudeleid autost krahmates nagu segane valge perekond.
Ja kui nüüd mõtlete, et mis salapärane peavalu jutt see pealkirjas oli ja põlete teadmatusest, siis lubage teatada, et peavalu tekitas see neetud SIM-kaart!
1.kaunis Gerli lapsega 2."nädalapäevade"buddha kujud 3.Big Buddha sees 4. meditatsiooninurk 5.Big Buddha 6.Nui Beach ehk salarand 7. salarannalised 8. Salaranna baarijärts 9.rumm ja koola! 10.nunnupilt
Linnamelud, džunglimetsad, elevandid isegi tee peal. Ilus oli. Big Buddha on pikema nimega Phra Phutta Ming Mongkol Akenakiri, mis tähendavat tõlkes, et ülimalt auväärne Buddha istub Nakkerdi (ehk Naga) mäe tipus. Big Buddha ise on lootosel istuv 45m kõrgune valge marmorkuju, suursugune ja võimas kuju, kujuni viib hiigelsuur valge trepp, mis mõjub omakorda võimsa lisandina. Kuju on nähtav igal pool üle Phuketi. Rumala turistina olin unustanud pikad püksid (sündsuse reegel) ja nii tuli osta värviline sarong kohapealt (eksijaid oli hulgi). Buddha sees on ka aktiivne toimiv tempel, saab lasta end mungal õnnistada, annetada igal moel või soetada erinevaid budistlikke meeneid, eraldi mediteerimisnurgad 7min tsüklina ning palju muud. Vaatamata faktile, et tegu siiski ka turismiobjektiga, ei olnud siin tunda rahutut massiliikumist, kõik oli sujuv, rahulik ja päris vaikne.
Meie edasine plaan nägi välja kuskilt selle SIM-kaardi soetamise, lõunatamise ja siis Phuketi allaotsa Rawai randa/kalaturule. Gaiusel tuli meelde, et SIM-iks on ka passi vaja. Mida mul polnud muidugi kaasas. Gaiuse oma oli autorendis. Pekki, siis pekki. Sõitsime koju tagasi, pass kaasa. SIMi otsima. Tiirutame. Ei ole. Ei ole. On! Parkida ei saa. Kaugemal ka ei saa. Närvis muidugi. Läbi häda saime lõpuks ühes kohas ostetud, samal ajal õiendav turvamees kõrval näppu vibutamas ja lugemas minuteid, kas tõesti olen 2min pärast tagasi. Kas passi läks vaja? Muiugi mitte. Õnnelik perekond sai lõpuks lõunatama minna väikesesse pererestosse, kellel oli koer, kes hakkas haaukuma, kui raha maha kukkus! Pole nali! Ise nägime ja perenaine naerdes kinnistas fakti, et koer jälgibki rahaliikumist:) Sõime praetud riisi kana ja köögiviljadega ning mõnusa karri. Edasi.
Rawai rannaosa (Phuketi saare allosas) oli teise vaibiga kui meie kodune Kata. Muidugi ei saanud ka seal kohe kuskil parkida. Kuidas nad elavad, aru ei saa. Aga Rawai kalaturg oli vaatamisväärsus omaette - kastides igal pool värsked homaarid, krabid, kahesajalad, kõikvõimalikud kalad, ühesõnaga kõike, mida merest/ookeanist saab. Võid endale sobiva isendi välja valida ja see küpsetatakse restos sulle ära väikese lisatasu ees. Me seekord sööma ei jäänud, kõht polnud veel tühi ja Miina määrab ka nats graafikut, aeg oli jäätiseks ning niisama uudistamiseks, kuid läheme kindlasti tagasi sööma!
Rawaist ära liikudes oli uus plaan Nui Beach. Eeltööd ei teinud, kaardilt vaatasime. Et seal võiks ujuma jääda lõpetuseks. Jõudsime "kohale", aga selgus, et lõpp-punktist tuleb tasulise tranfeega edasi sõita 2-3km rannani, oma autoga ei saa. Tee sinna nõuab autolt 4-jõudu ja kogenud juhti - tõusud, langused, maalihked, auk augu otsas, libe mudatee jne. Põnevus sai võitu ja nii me Toyota trucki tagaosas ca 8kesi pinkidel kügelesime terve tee, naised vahel kiljusid, mehed ka ahhetasid, no polnud eriti sujuv see sõiduke :) Miina oli nagu vana rahu ise. Saime seal naerda, et "Miina is like - where is the adventure, dudes?" Respekti ta kogus kaasreisijatelt. Vapper reisiplika. Mõned inimesed läksid ka jalgsi või püüdsid ettevaatlikult rolleriga liigelda, oli tee peal näha, aga see teekond polnud meelakkumine.
Sõit oli seda väärt. Mägede vahel väike erarand hipiliku vaibiga - eri tasanditel paar baari, pikutamisala, naturaalne kosk merre suubumas, pildistamiskohtadena punutud istumisalad/südamed jne (enimpildistatud rand Phuketil, ütleb google), hiigellained, rahulik melu, chill. Isegi wc ja dušš, mida kuskil pole olnud. Sissepääs 100 bahti (meil oli tranfeeri sees). Võtsime paar kokteili, sundisin Miinat südamekujulisse "peab pildistama" atrakstiooni sisse ja klõpsisin kähku paar kaadrit, no kuidas siis muidu! Vahemärge, et Gaiuse rummi-koola kokteil tuli toredas serveeringus - korralik klaasitäis rummi ja coca-cola purk, ei olnud mingit 4cl jamamist, mu mojito nii peenelt ei tulnud:) Niisiis solberdasime kõik kosevees, Gaius möllas vahepeal lainetes. Tavaline päev.
Tagasisõit oli seekord minul ja Miinal trucki kabiinis, püüdsin 3-hambaga juhilt uurida, kas on ka raske tee sõiduks, aga ta rehmas ainult käega, et okei on :)
Veel sai tehtud väike peatus Karoni vaateplatvormil, vaade rannaribale kõrgustest, erinevad vaatlemisastmed, rajakesed ja muu säärane. Muidugi ka võimalus suure linnuga (mingi kotkaline vist) pilti teha, aga see pole mu tassike teed.
Nii see päevake kaduski käest. Viisime oma auto tagasi ja kuna taas polnud kuskile parkida, tuli auto üle anda keset teed ohutuledega, ise kiiruga käru ja kotte ja veepudeleid autost krahmates nagu segane valge perekond.
Ja kui nüüd mõtlete, et mis salapärane peavalu jutt see pealkirjas oli ja põlete teadmatusest, siis lubage teatada, et peavalu tekitas see neetud SIM-kaart!
1.kaunis Gerli lapsega 2."nädalapäevade"buddha kujud 3.Big Buddha sees 4. meditatsiooninurk 5.Big Buddha 6.Nui Beach ehk salarand 7. salarannalised 8. Salaranna baarijärts 9.rumm ja koola! 10.nunnupilt
Vastused puuduvad